Tabamatud süljelärakad, tubakapuru täis

Harriet Beecher-Stowe – Tiit Ojasoo – EneLiis Semper, „Onu Tomi onnike”. Lavastajad Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper. Mängivad Andres Mähar, Marika Vaarik, Eva Klemets (külalisena), Mirtel Pohla, Rasmus Kaljujärv, Risto Kübar, Inga Salurand, Sergo Vares. Esietendus 8. VIII , NO 99.  

Varases teismeeas sai ikka kuuldud hirmujutte, et ega see suudlus muud ole kui 99% tatti ja 1% toidujäänuseid. Suuremana on muidugi selgunud, et nii lihtne see asi ei ole, näiteks neegrid vahetavad arvatavasti suudeldes ka korraliku koguse tubakasülge, nagu selgub Harriet Beecher-Stowe’ raamatust „Onu Tomi onnike”. Nii lendab tatti ka Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperi lavastuses Teater NO99 laval, kuigi siin ilastavad pigem tegelased, kel veidigi kaukaaslast sees, ning mida valgem ollakse, seda enam on süljes viha ja üleolekut: mulatt Adolph (Risto Kübar) kasutab oma ila demonstratiivselt peegelpinna poleerimiseks, mõnitades nii vaga ja ikka veel neegrit onu Tomi (Andres Mähar), kes oma tööd kohusetundlikult teeb; kvarteroonid Rosa (Inga Salurand) ja Jane (Mirtel Pohla) julgevad salaja valgetegi vastu mässata, näidates üles ootamatut nutikust metafooride pea peale keeramisel, lakkudeski taldrikud puhtaks; üleolekupüramiidi tipus on aga Rasmus Kaljujärve mängitud orjakaupleja Haley ning istanduseomanik Legree, kes sülgavad neegrite peale nahavärviga kätte toodud iseenesestmõistetavusega.

Nii liigubki Ojasoo-Semperi lavastus ühest süljelärakast teiseni, iseküsimus on, kuivõrd need publikut tabavad. Vaatasin lavastust kahel korral: 13. augustil ja 12. oktoobril ehk siis kohe esietenduse järel ja uuesti pärast pikemat pausi. Emotsioonid on korraga erinevad ja samad: lavastusterviku mõttes on kompaktsus leitud, kuid ideelise tasandi probleemid ei kao. Esimesel vaatamisel mõjus valitud teksti esitusviis (vahetuvad jutustajategelased loevad ette lõike BeecherStowe’ romaanist, mida laval illustreeritakse) lavastust kängitsevana: tegevus venis ning mitte kõigi näitlejate panus sõna lihakstegemisse polnud samavõrd tähelepanuväärne. Teisel vaatamisel oli lavastus ühtlasem (vist ka ligi kümme minutit lühem, peamiselt teise vaatuse arvelt?) just näitlejamängu osas ning romaani ettelugemine sulandus tõrgeteta üldisesse atmosfääri, saates lavalist tegevust kui diskreetselt valitud muusikaline kujundus (eriti Sergo Varese jutustuse ajal – teda võiks raadios rohkem kasutada). Võimalik, et selle tingis minu parem kursisolek Beecher-Stowe’ romaani looga, mida polnud vaja teisel korral nii pingsalt jälgida. Seetõttu tundus näiteks Varese ühekordne teeseldud tekstiga koperdamine esimesel vaatamisel meeldiva ja rütmistamise mõttes vajaliku vahemänguna, kuid teisel korral enam mitte – pigem üleliigse mängitsemisena.

Kui ka võtte ajendiks oli lavastajate pelgus, et publik laval toimuvasse liialt sisse elab, mistõttu taheti meelde tuletada, et tegemist on ikka teatriga, polnud seda vaja. Publik oli lavakujunduse tõttu oma olemasolust niikuinii teadlik, aga sellest veidi hiljem. Näitlejad on Ojasoo-Semperi lavastuses üsna raskesse olukorda seatud, sest neilt on ära võetud nii nägu kui emakeel. Paratamatult kanaliseerivad maskid näitlejate väljendusvahendeid, sundides neid looma karikatuursemaid (koomiksilaadsemaid) rolle, mis end laval aga kiiresti ammendama kipuvad, seda enam, et ka tegelaste keel on välja mõeldud (sarnaselt „Periklese” visuaaliga on siingi segamini eri kultuurid ning puutumata ei jää ükski ilmajagu, osutades, et laval näidatav võiks toimuda ükskõik kus). Kõige läbimõeldumalt tulevad kammitsaist elegantselt läbi Mirtel Pohla Evangeline’i ning Eva Klemets Topsyna, kasutades selleks küll täiesti erinevaid vahendeid. Kui Pohla laenab oma kangelanna kujutamiseks vahendeid ida teatrist (jätk tema Marinale lavastuses „Perikles”?), ristates neid XX sajandi alguse primadonnade suurte žestidega, tuues nii kokku malbuse ja liialduse, siis Klemetsi Topsy saab elavaks läbivas kramplikus kehahoiakus ning loomalikest häälitsustest saadetud miimikas.

Arvestades, et Klemetsist on näha vaid silmad ja suu, on tema Topsy üsna erakordne, näidates samal ajal ära, kuivõrd jaburad ja füüsiliselt võimatud on tihtilugu paberile kantud kirjeldused („Näos peegeldus veider segu nutikusest ja kavalusest, mille üle oli nagu mingi kummalise loorina tõmmatud kurblik-tõsine ning pühalik ilme”). Ülejäänud tegelased jäid esimesel vaatamisel varju, mõni stseen oli ka ilmsesti liiga pikk (eelkõige laevalolek, aga ka töö puuvillapõllul), kuid moodustasid teisel korral üsna hoogsa tüüpide demonstratsiooni, kus näidatav tekitab küll muigeid (Risto Kübara nilbeblond massa George, Kaljujärve Haley kannapöörded), kuid üllatusi ei paku. Tegelikult on veidi ootamatugi, et just NO99 on koht, kus üha selgemini hakkavad välja joonistuma näitlejate tüüprollid (näiteks Kaljujärve võimumehed: Teasle „rambos”, Lysimachus „Perikleses”, Hayley ja Legree „Onu Tomi onnikeses” või Tuisu räiged sellid: kalur ja Polt „Perikleses”, kondoomipurustaja „GEPis” või Pohla varemgi mainitud malbed neiud), eriti kui arvestada, et enamikus lavastustes mängitakse mitut eri rolli. Optimist arvaks, et tegemist on püüdega ida teatri poole, kus üheks rolliks valmistutakse kogu elu, kuid pessimist on realist. Otseselt ette heita on ka raske, sest iga uus roll on piisavalt huvitavalt tehtud, küll aga jääb kahtlus, et ehk on näitlejais muidki varjundeid (nagu „rambo” Kaljujärve puhul väga hästi näitas).

Aga Tom ise? Mõnes mõttes on ta tegelastest ehk kõige privilegeeritum, sest saab rääkida publikulegi arusaadavas keeles, olles nii samal positsioonil jutustajatega – seega eemalseisja, veel üks pealtvaataja. Tõesti, kõik, mis onu Tomiga juhtub, toimub suurema vastuhakuta, kompromissitu usaldusega. Alles päris lõpus, kui Legree käsib tal kaasorja piitsutada, saab Tomil mõõt täis ja ta keeldub, kuid seegi mõjub pigem allaandmise kui mässuna. Eero Epneri koostatud mahukas kavaleht liigub küll neegrite kui rassi käsitluselt vaikselt neegerluse kui mõttelaadi juurde, tuues paralleele kolonialismi ning eestluse ajaloogagi (miks jällegi venelased kui vaeste koondatute näide?), kuid laval sellest mõttest õiget elulooma ei saagi ja seda kahel põhjusel. Beecher-Stowe’ raamatu menu ja olulisus ameerika kirjanduses seisnes paljuski seni välditud teemakäsitluses, olles abivahendiks orjandusvastases võitluses, milles autor isegi osales, kuid XXI sajandi eestlane ja XIX sajandi lõpu ameeriklased pole sarnased, sest meile pole vaja öelda, et ka neeger on inimene. Tõsi, võõraviha on eestlastele omane ning tumedama nahavärviga tudengid saavad Tartus regulaarselt skin-head’idelt peksa, kuid sellegipoolest ei usu ma, et keegi orjanduse heaks kiidaks, pigem on neegrid meil sisserändajate, kohalikelt töö äravõtjate ja haiguste kaasatoojate võrdkujuks (Suurbritannias on selleks pakid, Saksamaal türklased). Just neil kahel põhjusel – orjandus tundub meile selgelt ebainimlik ja arusaamatu ning neeger võrdub võõra, teisega – ei suuda Eesti publik ka onu Tomiga piisavalt samastuda, et toimuks üldistav tõlge, millele kavalehel viidatakse (me kõik oleme neegrid).

Nii jääb onu Tom vaid üheks rumalaks meheks, kes enda eest seista ei tahtnud, sest jumal (veel üks tõlketakistaja ateistlikus Eestis) ja peremees tahtsid teisiti. Teine tõlkimatuse põhjus peitub esteetilistes valikutes. Ei tea, paljud vaatajaist tunnevad lavakujunduses ära NO99 proovisaali, kuid et see ei erine kõigist teistest prooviruumidest ja madratsidki on maas, peaks proovimise atmosfäär ikkagi publikusse kanduma. See aga mängib vaatajale kätte võimaluse oma tähtsuse vähendamiseks, sest kõik lavaltoimuv on ju vaid „proov”: nad katsetavad eri asju, ega päriselt ikka nii ei ole. Traditsiooniliselt Ojasoo lavastustele jääb kindlalt püsti ka neljas sein: see võidakse küll naljaga pooleks korraks kõrvaldada nagu lavastuses „Kuidas seletada pilte surnud jänesele” või tuuakse keegi selle tagant hetkeks lavale nagu „Perikleses” või astutakse isegi publiku sekka nagu „Naftas”, kuid need hetked on alati piisavalt üürikesed, et dialoogi publikuga tekkida ei saaks. Nii ka „Onu Tomi onnikeses”, kus tegelased astuvad ajuti päris esimese rea ette, kommenteerides oma tegevust otse publikusse, et siis kiiresti tagasi lavamaailma sukelduda. Nii jääb saalis istujaile kättesaamatuks ka lava tagaseinaks olev peegel ning sellest vastu vaatav publik on küll vaataja enda nägu, kuid sulandub kohe ühtseks tapeediks, kel laval toimuvaga mingit pistmist pole. Ja nii ei taba publikut ka mulatt Adolphi süljelärakas.

See on mitmete Ojasoo-Semperi lavastuste oht: kasutades visuaalselt kirevat ning meelelahutuslikus võtmes esituslaadi, kipub algne idee fantaasia vahele ära kaduma ning publikule ei anta aega lavastuste ideelisel tasandil tõstatatud küsimustega haakuda. „Naftas” deklareeritakse, et vahepalad on vajalikud hingetõmbeks publikule – teater NO99 valdavalt noore vaatajaskonna puhul võib see ka tõsi olla – , kuid kas saalis kulutatakse ikkagi see aeg naftakriisi üle mõeldes või nauditakse jäägitult heas füüsilises vormis näitlejate kihvte etteasteid? Ojasoo-Semperi lavastused nagu „GEP” või „Kuidas seletada pilte surnud jänesele” on leidnud harmoonia meelelahutusliku ja ideelise vahel, kuid „Onu Tomi onnike” jääb poolele teele, olemata (kompensatsiooniks?) ka vaatemänguline nagu „Nafta” või „Perikles”. Nii ei pööranud ma ka pärast etendust koju jõudes oma elektronkirjakasti saabunud Massa Konnehi saadetisele suuremat tähelepanu, kui et võtsin tervitused perekonnale vastu, kuid raha oma arvele kanda ei lasknud – mis siis, et vahendustasu lausa 20%. Iga neeger lakkugu oma ila ikka ise ära.