kds sltda plte srnd jnsle
üha enam muutub hoomatavaks jutt sellest, et universum on jagamatu ja meie ise oleme selle osad. teadmised, arusaamad, tunded ladestuvad kehadesse. ükskõik kui enesekindlalt valitakse oma suhtlusväljaks vaid horisontaalse kommunikatsiooni alad, ei saada ometi välja vertikaalsetest dimensioonidest. see pole tahte küsimus. selgitan.
kui meie igapäevane informatsioonivahetus, rahalis-kaubalised suhted, logistika, toitumisahelad, ihad ja tungid paiknevad minevikust tuleval ja tulevikku mineval horisontaalteljel, mille üldine nimetus on aeg/elu, ning olulisemad küsimused puudutavad sooritusi (kuidas jõuda lennujaama? kuidas kasulikult investeerida/abielluda? kuidas olla ilus? kuidas kriisist väljuda? kuidas halbu/häid karistada/tunnustada? kuidas ära elada/ellu jääda? kuidas kehakaalu alandada/sissetulekuid suurendada/ väljaminekuid optimeerida? kuidas õigesti vastata/küsida/valida? kuidas taju avardada? kuidas seadusi tõlgendada? kuidas leida õige inimene/koht/paik/hind/aeg/ruum? jne), siis sõltumata tahtelisest tegevusest viibib igaüks ka vertikaalses maailmas, mis muudab ajalikud tegevused relatiivseks ning nimetab need enamasti ümber või täpsemalt öeldes — muudab nimetamise mõttetuks.
seda vertikaali on öeldud enamjaolt kultuuriks, kuid sinna sisse mahub suht lõputu arv erinevaid tähistajaid: andy warhol, religioon, manga, stairway to heaven, muuseum, hundertwasser, köhler, central park, müüt, burlesque, stonehenge, haiku, jalgpall, droėwors, pärsia, harakiri, volli panso, itk, surm veneetsias, dada, kozma prutkov, flash mob, surmapatt, ateism, voodoo, improv everywhere, zen, glenn gould, genesis p-orridge, dramaturgia, hentai jne, jne.
2
meedia nimetab end ka ajakirjanduseks. see on selge märk selle asja/kultuuriliigi loomulikust ja väljapääsmatust horisontaalsusest. siit tuleneb ka võimatus omada distantsi ja seeläbi olla midagi enamat ajalikust kirjeldusest. Eelöeldu pole hinnang, vaid tõdemus sellise vaatepunkti piiratusest ning lootusetusest saada kildude asemel väga adekvaatseid pilte — pole lihtsalt aega ja ruumi kõrgemale tõusta ning laiemat mõõtkava omada.
inimesed on sellise lähenemise üldjuhul omaks võtnud ning dikteerivad selle jätkumist, sest nii on mugav. Nõutuimateks parameetriteks on kiirus, täpsus, selgus, faktirohkus, üheseltmõistetavus. ma avan lehe/netisaidi/raadio/tv ja olen informeeritud. siit lähtuvad mu otsused ja tegutsemised, siit saan ma arusaadavad kuvandid, hinnangud ja lähtepunktid. mulle õpetatakse juba põhikoolis, et informatsioon võidab sõja, ning sellises sõnastuses on see tugev ja vastuvaidlematu argument, sest sõja võidab alati tugev ja hea. meedia on informatsiooni kaubamaja, kus üldjuhul on kõik ette valmis tehtud — pakendatud, fileeritud, pastöriseeritud, maitsestatud. inimesele sedasi meeldib, sest nii on turvaline ja puhas. ei pea korrastamata infoväljadel pea laiali rabama, vaid võib minimaalse vaeva ning ajakuluga taastuma hakata — puhkus, meelelahutus, hobitegevus, lõdvestumine. saab valmis olla uuteks pingutusteks ja väljakutseteks. normaalne ja loomulik, eks ole.
vertikaalsed struktuurid meediat väga ei köida. neid puudutatakse nii palju, kui garneeringuks minimaalselt vajalik. kuna tegemist on relatiivsete aladega, siis mingist täpsusest, selgusest, faktirohkusest, üheseltmõistetavusest pole mõtet rääkida — kiire põhiinfo, hinnang, soovitus/mittesoovitus on kriteeriumid.
kui nüüd keegi, kes tegutseb vertikaalsel alal, võtab oma tegutsemisaineks horisontaale teenivate struktuuride märgistamise, on kuri karjas, sest horisontaalide elanikel pole vaatepunkti, mis lubaks asjast aru saada, seda klassifitseerida, adekvaatselt kirjeldadagi mitte.
3
just midagi sellist tajusin no teatri jäneselugu vaadates. olin lugenud/näinud/kuulnud infokandjatest/kandjatelt rohket tagasisidet ja arvasin, et tean, mis tuleb, sest olen end harjutanud kahtlema, ridade vahelt lugema, seostama.
selgus, et olin end petnud/mind oli petetud. ma ei teadnud midagi.
mulle avanes etendus, mis oli täis üdini ulatuvat kurbust, vertikaale mööda retkele läinud inimeste lootusetust end horisontaalidele toetudes defineerida või kasvõi hetkeks välja sirutada. Koordinaadistik on nihkunud/kadunud. lavastaja püüd intervjuudes selgeks teha, et vertikaalne vaatepunkt kustutab nimede tagant konkreetsed tähendused, polnud horisontaalidele arusaadav ega aktsepteeritav. istuv kultuuriminister oli meediakajastustes kogu loo vaieldamatu keskpunkt ning siit lähtusid erinevad tuletised: solvav, labane, terav, sotsiaalkriitiline, hale, valupunkte lahkav jne. ah, neis sõnades on küllap tõttki, aga asja olemus paistab olevat muus —jänes/surnud jänes tähistab massi, üht vertikaalväljast väljalülitunud/lülitatud ühikut, kellele/millele igapäevaelust eemalseisvaid asju seletada on absurdne, sest ta vaatepunkt on kahe telje ristumiskohal fikseerunud ning muutunud surnud punktiks. see ei liigu kaasa — ei taju, ei mõtte tasandil, sest igasugune kaasaliikumine kaotaks seose arusaadavate asjadega, nendega mida/keda täpselt nimepidi teatakse. mass/jänes ei saa reaalsusest eemalduda, sest ta kaotaks identiteedi. talle tuleb asju seletada, refereerida, ümber jutustada jne.
tulemuseks on kurb ruum, kus olemasolevad tähendused kustuvad. või kirjutavad end ümber. tulemuseks on ruum, mis nihestab reaalsuse tasapinda, rebib sellesse praod ja lahvandused ning nendest pääseb läbi voolama paralleelsete tasandite informatsioon — tuleb beuys, christo ja kõik see muu, millest kohe täpsemalt.
4
minu jaoks pole jänes point — elav või surnud, pole vahet. see, mida jänesega tähistatakse, on seisev ja fikseerunud. see on asja kurb taust. see on dekoratsioon, horisontaalsete asjade objektiivne seis. see on käibel olev münt või tikutoos, mis asetatakse kaadrisse, et oluliste objektide tegelikku mõõtkava tajuda, ja kui ma niimoodi ütlen, siis ma ei anna kellelegi/millelegi hinnangut, vaid lihtsalt kirjeldan olukorda. siit edasi tuleb improvisatsioon. on see hetkes sündiv või etendusse fikseeritud, polegi vist tähtis, sest improvisatsiooni põhimaterjal on alati improviseeriv inimene ise ja see informatsioon, millele ta teadvus improviseerimise ajal ligi pääseb. improvisatsioon on millegi loomine siin ja praegu, horisontaalsesse formaati surutud maailma kohale tõusmine või sellest läbi vajumine, vertikaalsete võimaluste ja kontaktide maksimaalne ärakasutamine materjali hankimiseks, millest saab teha ükskõik mida. samas on impro alati tegijate olemuse peegeldus. siin on konks, mille otsas ripub ka suur tükk ehedat ehmatust.
5
meie teatriruumis on palju räägitud koolkonnast. sellest, et koolkonda defineerib erialane keel ja terminoloogia, mis aitab teatriprotsessis tegutsejatel üksteisest kadudeta aru saada, tõhusalt edasi liikuda.
olen olnud selliste juttude suhtes pikemat aega vaikselt opositsiooniline, sest erialases leksikas on käibel hulkade viisi sõnu, mille tähendus on hajunud, deformeerunud või oluliselt muutunud. Ma ei hakka seda teemat siin pikemalt lahti võtma, aga kui mulle tänases teatris räägitakse pealisülesandest või tegevuslikust analüüsist, siis sunnib see kohemaid peatuma ja küsima, et millest rääkija räägib, mida need sõnad tegelikult tähendavad. mida tähendab tänapäeval stanislavski liinist põlvnemine? kas me ei peaks ammugi juba kasutama terminit stanislavskilik, sest meie teatri põhiolemuses pole stanislavskist just palju alles? öelda selle kohta stanislavskilik oleks täpsem ja ausam, sest mingit formaalset sarnasust ehk tõepoolest veel edasi kantakse… ilmselt üldistan ma liialt.
ilmselt on mul õigus. vaadates jäneseloo improvisatsioone, tuleb ilmsiks eesti näitleja asend erinevate teatrikontseptide ristteel. kuna no--laste improd on puhas ja ehe käsitöö ning need on seetõttu süsteemivälised, st neid hoidvad ja raamivad kokkulepped on laboratoorse töö tulemusena omaloodud ega toetu ühelegi varem sõnastatud meetodile, siis avab neid täitev näitlejamaterjal oma olemuse ehedalt ja võltsimatult…
6
improteater on tänapäeval jagunenud otsekui kahte paralleelsesse voolu, mida eristab teineteisest suhe narratiivi.
narratiivne suund põhineb nimetamisel, tähendusel, inimestevahelistel suhetel,sellel, et tekiks lugu, mis äratab vaatajas/tegijas konkreetse arusaamise ja emotsiooni. sellesse suunda mahuvad nii commedia dell’ arte, keith johnstoni teatrisport, viola spolini teatrimängud, augusto boali foorumteater, aga ka stanislavski süsteemi see osa, mis kasutab antavatest oludest lähtuvat improvisatsiooni stseenide tegevuslikuks analüüsiks. siin on keha keha ja pea on pea ning improviseerija esitab inimest eelkõige horisontaalse kogemuse pinnalt ja formaadist lähtudes.
mittenarratiivne suund väldib nimetamist ja esmaseid tähendusi, lähtub kehalisest kogemusest ja liigub teadvuse tasandile just kehalise kogemuse kaudu. otsitakse linke preverbaalsete kontekstidega, füüsiline keel loob teksti ilma vajaduseta seda verbaliseerida. Liigutused ise on sõnastused, tähelepanu on suunatud kehasisestele kogemustele, nende märkamisele, väljendamisele. siin on pea ja keha üks tervik, neid ei eraldata ning improviseerija liigub vertikaalidel asuvas väljas, mis liidab kokku erinevate tasandite (keha, meel, kontsept) informatsiooni ja materjali. keha on tekst, tekst on keha. pea on samasugune keha osa nagu näiteks käsi või hääl. ka sõna on keha osa ning sellel on pigem koreograafiline/muusikaline kui nimetav tähendus. sellesse suunda kuulub ruth zaporah’ tegevusliku improvisatsiooni meetod (action theater), steve paxtoni kontaktimprovisatsioon, aga ka free music jms.
7
„kuidas seletada pilte…” oli minu jaoks esimene kogemus eesti teatris, kus ette võeti abstraktsed, võib olla ainult mingeid üldmõisteid pidi nimetatud improvisatsioonid (sport, diivan, rünnak vms). kuna tegijatel eelnev kogemus/koolitus puudus, siis tõid nad eriti ehedalt nähtavale selle, mis moodustab nende teatripilti. no99 puhul on tegemist teatriga, mis juba pool tosinat aastat on eelkõige alternatiivsetest hoiakutest lähtunud, seetõttu võib arvata, et selle teatri näitlejad on keskmisest riskijulgemad, õppimishuvilisemad, avatumad jne, et nende antennid on kas või alateadlikult vertikaalsuunale häälestunud ning koolkondlikud definitsioonid on igapäevasest praktikast niivõrd eemal, et toimimist ei määra, ei sega, ei determineeri…
aga võta näpust. paistab, et isadest ei saada nii lihtsalt vabaks. päritolu moodustab kusagil alateadvuses mingi seletamatu mustri või koodi, mida ülekirjutaminegi ei kustuta. aju ülemised osad võivad ju vabaolemist arvata, aga alumised või süvamised kihid hoiavad kinni asju, millest ülemistel aimugi ei ole. nii tulevad improvisatsioonides nähtavale tungid asju nimetada, need kas või hetkekski narratiivsele/horisontaalsele pinnale viia, sest muidu kaob pind alt ja järele jääb abitus. selle inimese, kellele öeldakse, et mine lavale ja improviseeri — teema on vaba, kõik on võimalik, selle inimese loomulik abitus. mis on võimalik siis, kui kõik on võimalik?
mingi alateadlik alalhoiuinstinkt toob kuuri alt välja kooliaegsete etüüdide narratiivsed ülesehitused, mis nõuavad arusaadavat lähtepunkti, sisemist arengut ja lõpupuänti. igasugune mittenimetamine asetub automaatselt hämaralale, kus olla on kõhe ja ebameeldiv. publiku reaktsioon paneb kergendatult ohkama — uhh, oleme endiselt olemas, tükk tiksub… kokkulepitud struktuuridest eemaldumine tundub ohtlik, liigselt ettearvamatu. peale selle — vaba impro eitab sisulist kontsepti, sest see eeldab eelnevat analüüsi ja läbimõtlemist, mis vastandub spontaansusele…
kui pilti kooshoidvad ja raamivad struktuurid on vaid ühetähenduslikud — ministeerium, arengukava, eelarve, koosseis, mängukava, leping, plaan b, siis mida sellise pildi peal üldse annab kujutada? ma tean: alguse ja lõpuga arusaadavaid lugusid, kus midagi juhtub. kui aga lähtepunkti nihutada? kui raam on tühjus?
8
selle etenduse sees on rohken küsimusi kui vastuseid. selge on see, et ükski minister nendele vastata ei saa, sest see on meie ametivertikaali siseasi ja ministri jutt on sellest vaatepunktist igal hetkel suht absurd. siit lähtub pealtvaatajate nõutu naer, sest midagi kogu värgis naljakas ju on, aga raske on sõnastada/defineerida. on naljakas ja on kurb. (ma ei saanud midagi aru — muide, vaatasin huviga.) etenduse kehas on suured täitmata pinnad ja massiteadvus hüüab, et tehke lühemaks. tehke vähemalt pool tundi lühemaks, andke kogu aeg lavale seda inimest, keda saab nimetada, ja me oleme nõus naerma ning kaasa elama. tal on väga raske aru saada, et ka täitmata pindadel on tähendus ja enamasti on see tähendus vaataja enda nägu. tühjad pinnad peab igaüks ise täis improviseerima, kasutades seda materjali, mis on tal kehaga kaasa võetud.
siit edasi on kõik tõlgendused võimalikud, aga need on peaasjalikult peegeldused tõlgendajast endast. kui kusagil täidetakse purke või installeeritakse midagi, siis pole see kunst. See on tootmine. sellisena on asjal mõte ja tähendus. kui vaatepunkti nihutada ja eemaldada installatsioonidelt ja purkidelt praktiline tähendus, siis muutub olukord väljakannatamatuks. vaataja lahkub/küsib raha tagasi/kommenteerib. ta ei ole loll, ta saab aru — kulturnikud jälle märatsevad/loomad on lahti. aga kuidas elada mittehorisontaalset elu? me pole ju linnud ega gibonid. Nende vaatepunkt poleks ohtlik ja määrav. see oleks maksimaalselt ilukirjandus.
9
mu jutt on hüplik — saan täiesti aru. ilmselt oleks võimalik ka hüppamata ja nupukese vormis: koolkond on olemas, aga see ei pruugi olla kergendus, vaid koorem, see on keha tempereerimine; kui tahta, et asi oleks olemas siin ja praegu, siis pole algsündmusena vaja isa ja ema ning nendevahelist keemiat, vaid ajateljelt mahatulekut/ülesminekut; vertikaaltelg ei vaja horisontaaltelje tuge — need saab lahku joonistada; horisontaaltelg tähendab silmapiiri, vertikaaltelg ei tähenda midagi.
Andres Noormets
Teater.Muusika.Kino, august/september 2009