Martin Kala: oota, minuga räägid või?
Mida oskasime oodata peale lohutava teadmise, et hoolimata Euroopat ründavast rängast kriisilainest leidsid kõik kõnelejad aja kohale tulla? Koridoris president Barroso kabinetiliikmega kõrvuti sörkides tunnistas too mulle, et seitsme aasta pikkuse koostöö ajal pole Euroopa olukord kordagi olnud kriitilisem (ja seega kabineti töö keerulisem), ent sellegipoolest oli president kohal, et pidada heatujuline kõne.
Kõik sõnavõtud koosnesid vajalikest poliitilistest sõnumitest, mille agarad PR-töötajad üles noppisid: et sõna- ja ajakirjandusvabaduse üle ei saa demokraatlikus ühiskonnas kaubelda (Barroso), et jõuline ajakirjandussektor hoiab poliitikute meele terava ja sihi sirge (Reding), et lisandväärtust, mille kingib ühiskonnale ajakirjandus, ei rööviks need, kes ei pea autoriõigustest (Barnier).
Iga kõne oli omaette lugu, panustades isiklikule kogemusele, rohkelt kasutati kuvandeid ja nalju. Hingesoojendav oli kuulda, et Euroopa Komisjoni presidendi arusaam Euroopast ja maailmast lihtsalt ei saaks toimida ilma ajalehtedeta. «Ma poleks täna see, kes ma olen ja ühtlasi ei seisaks ma siin teie ees, kui mu nooruspõlves puudunuks valgus, mille ajalehed mulle heitsid. Elasin teisel korrusel ja ootasin pikisilmi postiljoni, et leht esimesena läbi lugeda.»
Reding tekitas hea tuju märkusega kreatiivsele reklaamikampaaniale, mis julgustab lapsevanemad tellima lehti laste harimise eesmärgil: «Kui Francis Baconi mainimisel mõtleb poeg inglise hommikusöögile, oleks aeg talle ajaleht tellida!» Soojust ja usaldust – asi, millele pühendusid sisult kõik kõned ja millest on saanud kaasaegse Euroopa peamine omadussõna («usalduse kriis») – lõi poliitik sõnadega: «Tean, et saan teile kindel olla, ja teate teiegi, et saate meile kindlaks jääda!»
Aristoteles, kelle filosoofia südames asus samuti usaldus ja kellele veenmise eesmärk oli arusaamade ja seisukohtade edasiandmine, pani veenmiskunsti klassikalises teoses «Retoorika» kirja kõnekunsti kolm sammast: ethos ehk kõneleja isikuomadused, pathos ehk auditooriumi viimine sobivasse emotsionaalsesse seisundisse ning logos ehk argumendid ja nendest tuletatud järeldused. Iga kõne sisaldab ühes või teises koguses kõiki kolme.
Enim rõhutas Aristoteles ethos’t, sest see kannab endas kõneleja usaldusväärsust. Filosoof nentis, et sihtrühma veenmiseks tuleb kasutada kõnelejat, keda inimesed usaldavad ja kellega nad suudavad samastuda – seetõttu ongi poliitilistes kõnedes reputatsioon tähtsaimal kohal, mõistuspärasus ja loogika tulevad hiljem.
Poliitikat tehakse koridorides, kabinettides ja parlamendis, konverentsidel tuleb pigem mõjutada masse ja jõuda ka nendeni, kes pole veel oma valikut langetanud. Võib-olla ei saa ülalmainitud tekstidest selle sajandi klassikuid, kuid palava aplausi teenisid need tänu neid pidanud isikute kõrgele imidžile. Ja mis peamine – asjaosalistele saadeti tähtis sõnum, et ajakirjandus on oluline, ta tekitab usaldust ning et teda võib usaldada.
Rohkem kui paatost ja loogikat on poliitikule vaja lugupidamist, et tema jutte usutaks. Kuid «miks annavad poliitikud vabatahtlikult ära selle, mille nimel nad elavad ehk miks loovutavad nad tantsides ära võimu», imestab Raul Rebane Postimehes, tuues näiteid Eesti meelelahutussaadetes esinevatest «kollastest poliitikutest». Paradoks on selles, et pildile pääsemisest on saanud küll kirg, kuid inimene, kelle kohta on ettekujutus, et tema tegevusest meie jaoks midagi sõltub, ei tohiks ennast igal esimesel võimalusel valgusvihku toppida.
Tal on oma ameti pidamiseks vaja tõsiseltvõetavust, et mõjutada inimeste valikuid, ja loomutäiust, mis pole sünnipärane, vaid kujuneb harjutamise tulemusena. Miks? Kui hulk kodanikke kingib talle õiguse teha nende eest olulisi otsuseid, mis võivad nende elu mõjutada, tahavad nad ka kindlad olla, et too otsustaja on pädev, usaldusväärne ja mõtlemisvõimeline.
Küsimus on selles, kuidas vormida kõnelejast ja tema vahetust publikust tervikut. Võimalusi on palju, leiab Sam Leigh hiljuti ilmunud kõnekunsti raamatus «You Talkin’ to Me?», tuues näiteid Aristotelesest Obamani ja Cicerost Lady Gagani.
Poliitikul soovitatakse asendada «mina» ja «sina» «meiega». Nii «täna peame kurvastusega tõdema», «homme rõõmustame tulemuse üle», «tantsigem oma tantsu, laulgem oma laulu», «loome töökohti», «ehitame paremat tulevikku», «juhime riiki edasi» kui ka «leiame koos uut jõudu ja võimalusi» on kõik üsna tühised, ent korduma kippuvad kõlksud poliitkõnedes.
Teiseks – vaheta negatiivne positiivsega ja kasuta termineid, mille sotsiaalne kontekst ei peegelda õigekeelsussõnaraamatus märgitut: mitte «töökohad» vaid «võimalused», mitte «majandus» vaid «riik», «inimestest» saagu «rahvas» jne. Väiksest, kohalikust ja konkreetsest voolitagu avar, abstraktne, populaarne ja populistlik.
Ka soovitatakse rakendada «kvantitatiivset meetodit» ja analüüsida seda, kuidas kirjutada poliitilisi kõnesid paremini, et neid hiljem sarnaselt ka kajastataks. Selleks on kasulik kordamine. Läbi aegade on usutud, et inimeste mõjutamiseks piisab neis tingitud refleksi kujundamisest: kui mingit seisukohta palju korrata, hakkavad inimesed seda õigeks pidama ja meediagi jõuab vajaliku sõnumi läbi närida ja edastada.
Praegu toimubki poliitika ja meedia vahel jätkuv võidurelvastumine, mida on tunda alati siis, kui mõni Eesti riigitegelane puldist oma teadmisi ja tarkust jagab. Kas teda mõisteti ja tõlgendati õigesti? Kas ta sai ikka asjale pihta? Kas too mõjus usutavalt, tunnustavalt, arrogantselt?
Kommunikatsioonibüroodes kalkuleeritakse kõik sellised asjad ette – ja kõnemeistrid asuvad agaralt sõna seadma.
Sügisene Pariis tervitas Eestit kultuurifestivaliga Estonie Tonique. Oli üks ulatuslik üritus, mille raames toimusid kontserdid, näidati eesti joonisfilme, eksponeeriti moodi ja tarbekunsti. Isegi viikingite laev õõtsus mõnusalt Saint-Martini kanali rütmi. Suured ovatsioonid saadeti Odéoni (!) teatri laval terve nädala üles astunud NO99 trupi sotsiaalkriitilisele etendusele «Kuidas seletada pilte surnud jänesele».
See on lavastus kultuuri loomisest ja vastuvõtmisest, sellest, miks peab kunstnik oma kunsti kurdile kuulajale lahti seletama või oma loomepuhangut riigiametnikule sõnadega edasi andma. Etendusel improviseeriti, tantsiti, ehitati installatsioone ja esitati vaimukaid etüüde ja peeti kõnesidki. Kogu aeg juhtus midagi meeletut või hoopis jaburat, subtiitrid tagaseinal mängu tõlkides.
Mingil hetkel pakkis aga trupp teatri kokku ja lavale saabus sedakorda spordidressis kehakultuuriminister, kes tänas jalgpallimeeskonda selle eest, et nad Eesti lippu kõrgel hoiavad ja on alati väärikad vastased. Kui selgus, et tegu oli hoopis kunstiga, tänas proua pärast hetkelist kohmetust sama soravalt «kunstimeeskonda», kes küll ei võitnud, kuid oli väärikas vastane.
Lõpetuseks lausus minister: «Aga mis ma tahan öelda, kultuuri seisukohast vaadates, kindel on see, et üks kunstivõistlus, mis iganes maal ta ei toimuks, kui seal osaleb Eesti võistkond, viib see Eesti nime laia maailma kõige jõulisemalt, sellepärast et kunst on maailmas populaarne ja seda vaatavad paljud inimesed ja kindlasti läbi kunstimeeskonna, läbi kunstivõistluse saavad üleüldse maailmas paljud inimesed teada, mis on Eesti, kus see on, kes on eestlased ja neil on kunstitiim, mis suudab ikkagi väga võimsalt võistelda selliste suurte maailma iidolitega. Nii et mina igal juhul tänan teid.»
Eriti meeldis mulle teine pool. «Kunstist ei tea ma mitte midagi, aga kes mu kõrval istus, võis näha, et ma seal närisin küüsi, muretsesin ja haarasin peast kinni, elasin tõeliselt kaasa, nii et head sõbrad, ma arvan, et olete pakkunud sadadele tuhandetele tegelikult väga võimsat kaasaelamist ja toredat emotsiooni…»
Päriselust inspireeritud kõnede järgi mõistsid kaasmaalastest kohalviibijad kohe ridade vahele peidetud sotsiaalset sõnumit. Kuid isegi prantsuse teatrikülastaja oli sunnitud tunnistama, et tolle õhtu absurd ei seisnenud mitte laval toimunud meeletus avangardis, vaid suuresõnalise poliitiku üpris tühjades sõnades.
Martin Kala
Postimees, 17. november 2011