Mensch, ist das alles komplex hier! (koos tõlkega)

Wir sind alle Künstler. Ausrufezeichen! Aber inwiefern? Joseph Beuys, der einmal sagte, seine größte Kunst bestehe darin, Lehrer zu sein, erklärte 1965 einem toten Hasen seine Bilder. Die Vernissage-Besucher konnten diese Erklärungen nicht hören, sie sahen Beuys, den Kopf mit Honig bestrichen und mit Blattgold beschichtet, einen Hasen auf dem Arm.

Die Kunst des Kunstmachens
Diese beiden Hasengeschichten sind Ausgangspunkt einer leichtfüßigen Performance aus Estland, die namentlich zwar Ministerin Laine Jänes auf den Arm nimmt, dabei aber auf den Kunst- und Theaterbetrieb im Allgemeinen zielt. Die Regisseure Tiit Ojasoo und Ene-Liis Semper fragen nach gesellschaftlichen Funktionen von Kunst und kreieren daraus einen gewitzten Theaterabend, der traditions- und diskursbewusst das Schaffen und Leiden von Künstlern und Aspekte wie Finanzierung, Konkurrenz und Kreativität reflektiert.

Das Ergebnis ist zugleich kluge Kopfkunst und körperbetonte, energetische, sinnliche, amüsante und verspielte Performance. Das zehnköpfige, ausdrucksstarke und charmante Ensemble des Teater NO99 bietet alles, was das Hasenherz begehrt. Auf der Bühne im Beuys-Westen-Beige formen sie alle Requisiten zur großen Christo-Skulptur, sich selbst zum Menschenknäuel und zur sozialen Plastik, sie nutzen Video, Artistik und Hasenkostüme, verbinden Sprech-, Tanz- und Improvisationstheater.

Die Kunst des Improvisierens
Das Problem der Bühnenkunst, so diskutieren sie, bestehe darin, dass sich ein Wiederholungstäter-Theater unweigerlich abnutze. Der Funke des Neuen, die Energie des Entdeckens, eine Atmosphäre der Kreativität entstünden nur in Probe und Improvisation. Und so ist es den Darstellern wichtig, einander immer wieder zu überraschen. Das Improvisieren dient aber nicht allein als Frischhaltefolie für eine zu Recht auf vielen Festivals eingeladene Produktion, sondern bildet zugleich zentrales Thema des Abends: mal dezent diskursiv verhandelt, mal konkret vorgeführt in einer virtuosen, beifallheischenden Impro-Szene, die jeden Theatersport-Wettbewerb gewinnen würde.

Besonders raffiniert ist die Inszenierung, wenn Form und Inhalt in ein Spannungsverhältnis treten, etwa wenn die Darsteller sehr überzeugend so tun als sei ihre Diskussion über's Improvisieren gerade improvisiert, die vorgefertigten Übertitel allerdings das Gegenteil bezeugen. Was andernorts als Versehen erscheinen müsste, wirkt in dieser Inszenierung klug komponiert. Denn stellenweise werden die Übertitel durchaus simultan eingetippt, reagieren also auf die "echten" Improvisationen. Aber was ist schon echt, was originell? Was Original, was Abbild, was Zitat?

Die Kunst des Zitierens
Wenn ein Mann mit Goldkopf und Hase in der Ecke sitzt, oder wenn sämtliche Bühnenelemente kompakt verpackt und eingeschnürt werden, dann mag man leichthin Joseph Beuys erkennen, oder Christo und Jeanne-Claude am Werk sehen. Wenn die tanzenden Performer, in halber Rolle rückwärts verharrt, ihre Rücken zeigen und krümmen, könnte man an Xavier Le Roys Choreographie "Self-Unfinished" erinnert werden, und das nackte Hund-Spielen zitiert naheliegender Weise Oleg Kuliks "I Bite America and America Bites Me", das wiederum eine Reaktion auf Beuys ist, der Amerika gemocht anstatt gebissen hat.

Dies aber ist nur die Spitze eines unergründlichen Zitaten-Eisbergs. Man könnte die gesamte Inszenierung als bildungsbürgerliches Rate- und Gesellschaftsspiel begreifen: Wer erkennt welche Referenz? Das Theater NO99 bietet dies an und entlarvt es zugleich. Derselbe Mechanismus wird mit Sportarten durchgespielt. In einer olympischen Slapstick-Choreographie imitieren die Schauspieler Hammerwerfer, Synchronschwimmer, Schachspieler oder Fußballabwehrmauer, die Bewegungen perfekt pointierend, und doch auch persiflierend. Im Gelächter des Publikums klingt dabei immer auch die Freude an: "Hurra, ich hab's erkannt, kann mitreden, mitlachen!" Gibt es denn einen Unterschied zwischen Sport und Kunst?

Die Kunst der Verweigerung
Der Ministerin für Kultus und Sport unterläuft es (nicht nur) in dieser Inszenierung des öfteren, dass sie Sport und Kultur verwechselt, die gleichen Reden hält, und ähnliche Methoden der Bewertbarkeit und Förderung fordert. Wenn sich das Teater NO99 mit dieser Arbeit nun dagegen wehrt, dann wählen sie den Angriff als Verteidigung. Sie bedienen das Bedürfnis nach Amüsement, sie verausgaben sich mit Theatersport und Olympia-Szenen, und sie lassen einen Steuerzahler zu Wort kommen, der Sport nun einmal lieber hat als Museen und Theater. "Scheiß Kulturmenschen!"

In einem rasanten und klug komponierten Wechsel aus Amüsierbetrieb und Provokation, Kunst und Handwerk, Sport und Kultur, setzt das Teater NO99 jene Dichotomien lustvoll in Szene, und hinterfragt sie zugleich durch eine intelligente Dramaturgie. Nein, hier erklärt uns niemand die Bilder, hier können wir nur gemeinsam Staunen über die Komplexität von Kultur, und eine junge Theatergruppe, die das selbst beim finalen Protestpissen irgendwie noch liebevoll in Szene setzt.

Am eindrücklichsten aber bleibt ein schlichtes Bild: Ein Hase im Museum, der verständnislos, aber doch neugierig den Kopf schief hält.

Stefan Bläske
Ilmunud portaalis www.nachtkritik.de 12. juunil 2010

Jumal, kui mitmekihiline see on!
Viin, 12. juuni 2010.

Kunst peab olema. Hüüumärk! Aga õigupoolest miks? On üks naine, tema nimi on Jänes, küllap tema teab. Sest proua Jänes on teatrist vaimustunud Eesti kultuuriminister. Kultuuri toetamine tähendab tema jaoks hoolitsemist kodumaa ja selle imidži eest, see on prestiižiga kauplev välispoliitika. Proua Ministri ülesastumised on küll kirglikud, kuid tema mõtted tunduvalt lihtsama mustriga kui tema rahvarõivad. Ta soovib head oma riigi kunstnikele, kuid "kahjuks on raha alati vähe".
Me oleme kõik kunstnikud. Hüüumärk! Kuid kui palju? Joseph Beuys, kes kunagi ütles, et tema suurim kunstiteos on õpetajaks olemine, selgitas 1965. aastal ühele surnud jänesele oma pilte. Näitusekülastajad ei kuulnud neid selgitusi, nad nägid Beuysi, kes oli pea meega kokku määrinud ja lehtkullaga katnud ning kes kandis jänest oma käe peal.

Kunstitegemise kunst

Need mõlemad jäneselood on lähtekohaks kergejalgsele Eesti lavastusele, mis kannab oma käe peal minister Laine Jänest, kuid mis samas käsitleb ka kunsti- ja teatritegemist kõige üldisemas plaanis. Lavastajad Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper küsivad kunsti ühiskondliku funktsiooni järele ja loovad naljadega pikitud teatriõhtu, mis on samas väga teadlik traditsioonidest ja diskursustest ning peegeldab nende kaudu kunstnike õnnestumisi ja kannatusi, aga ka sääraseid aspekte nagu rahastamine, konkurents ja loomingulisus. Tulemuseks on ühtaegu nutikas ja intelligentne kunst [Kopfkunst – peakunst] kui ka kehaline, energeetiline, meeleline, lõbus ja mänguline lavastus. Kümnepealine, väga väljendusjõuline ja šarmantne Teater NO99 trupp pakub kõike, mis jänese südame võiks kiiremini põksuma panna. Laval, mis on värvitud beuysilikult pruuniks, ehitavad nad rekvisiitidest Christo-skulptuuri ja iseendast inimpalli, nad teevad sotsiaalset plastikat [see on Beuysi poolt sisse toodud mõiste ja tähistab igasuguse inimese igasugust tegevust, mis mingil moel ühiskonda muudab], nad kasutavad videot, akrobaatikat ja jänesekostüüme, seovad kõne-, tantsu- ja improvisatsiooniteatri.

Improviseerimise kunst

Lavakunsti probleem – nii nad väidavad – seisneb selles, et kordamisele ülesehitatud teater on ära kulunud. Uue leidmine, avastamise energia, loomise atmosfäär süttivad veel ainult proovis ja improvisatsioonis. Nii on nende jaoks oluline teineteist pidevalt üllatada. Improvisatsioon ei ole siin paljudele festivalidele kutsutud lavastuses mõeldud aga ainult selleks, et olla omalaadne foolium, mis lavastust värskena hoiab, vaid ta moodustab õhtu keskse teema: kord käsitletakse seda leebelt diskursiivsena, üldise teooriana, kord aga väga konkreetsena virtuooslikus improstseenis, mis võidaks kõik teatrispordi võistlused.
Eriti rafineerituks muutub lavastus siis, kui vorm ja sisu satuvad omavahelisse pingesse, näiteks kui näitlejad väga veenvalt nii teevad, nagu nad just praegu improviseeriksid diskussiooni, kuigi ettevalmistatud subtiitertõlge reedab, et tegelikult see nii ei ole. Kui mujal võiks see mõjuda veana, siis selles lavastuses mõjub see targalt komponeerituna. Sest kohati tipitakse tiitreid samal ajal sisse, kui laval toimub tegevus, ja nii reageeritakse "tõelistele" improvisatsioonidele. Kuid mis on tõeline, mis on originaalne? Mis on originaal, mis tõmmis, mis tsitaat?

Tsiteerimise kunst

Kui kullast pea ja jänesega varustatud mees nurgas itsub, või kui laval olevad asjad kokku pakitakse ja riie peale tõmmatakse, siis võib kergesti ära tunda Joseph Beuysi või Christo ja Jeanne-Claude'i [Christo abikaasa]. Kui tantsivad näitlejad selili heidavad, jalad üle pea viivad, oma seljad paljastavad ja tasakesi liiguvad, siis võib meenutada Xavier Le Roy "Self-Unfinished", ja paljas koer tsiteerib väga lähedalt Oleg Kuliku "Ma hammustan Ameerikat ja Ameerika hammustab mind", mis oli omakorda reaktsioon Beuysile, kellele Ameerika aga meeldis ning ta poleks eales soovinud Ameerikat hammustada. Ent see on vaid tsitaatide jäämäe veepealne osa. Kogu lavastust võib soovi korral võtta ka kui kodanikuhariduslikku mõistatamis- ja seltskonnamängu: kes millise viite ära tunneb? Teater NO99 pakub viite ja tõmbab sellelt kohe ka maski eest. Sama mehhanism mängitakse ka spordiliikidega läbi. Olümpialikus slapstick-koreograafias imiteerivad näitlejad vasaraheitjat, sünkroonujujaid, malemängijaid või jalgpallis müüris olijaid, liikumised on perfektselt puänteeritud ja samas ka satiirilised. Publiku naerust kostub alati ka iseäralikku rõõmu: "Hurraa, ma tundsin selle ära, ma saan kaasa rääkida, kaasa teha!" Kas on siis sport ja kunst erinevad?

Eituse kunst

Kultuuri- ja spordiminister vahetab (mitte ainult) selles lavastuses omavahel kultuuri ja spordi, peab mõlemale samasuguseid kõnesid ja kasutab samu väärtustamis- ja toetusmeetodeid. Kui Teater NO99 antud tööga ennast selle vastu kaitsta tahab, siis on nad kaitsetaktikaks valinud rünnaku. Nad hakkavad teenindama lõbujanu, nad kurnavad ennast teatrispordis ja olümpiastseenides, ja nad toovad kuuldavale maksumaksja hääle, kellele sport meeldib rohkem kui muuseumid ja teater. "Sööge sitta, kultuuriinimesed."
Tempokas ja targalt komponeeritud lavastuses vahelduvad meelelahutus ja provokatsioon, kunst ja käsitöö, sport ja kultuur. Teater NO99 toob rõõmsalt kõik vastuolud lavale ja käsitleb neid läbi intelligentse dramaturgia. Ei, siin ei seleta meile keegi pilte, siin võime vaid koos imestada kultuuri mitmekihilisuse üle ja noore teatritrupi üle, kes isegi lavastust lõpetavas protestipissimise stseenis suudab jääda väga mõistvaks.
Ent kõige selgemalt jääb meelde siiski üks lihtne pilt: jänes muuseumis, kes mõistmatult, aga ometi uudishimulikult pead viltu hoiab.

Postimees, 16. juuni 2010