NO-teatri esietendus: Jumal, Macbeth ja Tooming
Siinsetes laulu- ja tantsunumbrites, millest silmapaistvamaid on avastseen trummidega, tehakse enam tööd mentaalsel pinnal.
Loomulikult on teatrisse sisenemise hetkest kohal kahe lavastaja ning ühtlasi peaosatäitjate Anne Türnpu ning Jaan Toominga vägi. Vähegi kogenum teatrikülastaja juba teab, mida oodata – tandemi viimastest töödest meenub äärmiselt võimas «Lemminkäinen» 2005. aastast ning aasta algul lavakooli tudengitega tehtud bengali poeedi Rabindranath Tagore «Pimeda toa kuningas».
Publikule antakse lühike õigele lainele saamise aeg, mida markeerib must läbipaistev kardin, mille taga tegelased kogunevad ja publikuga tõtt vaatavad. Siis piir kaob, peaks algama üheks saamine.
Et tunne täiuslikum oleks, võib seda Shakespeare`i lühimat tragöödiat inimlikust võimujanust ning eetilisest siseheitlusest enne teatrisse tulekut peas värskendada.
Samas on Tooming talle väga omaselt valinud narratiiviülese loo, kus laval toimuv on vaid pealispind kõiksuse tasandil hõljuvaile filosoofilistele küsimustele. Ideaalis peaks see olema lugu, misjärel voorivad NO-teatri uksest välja pisutki paremad inimesed, kui sinna sisenesid.
Tooming ise, vormiliselt küll Macbeth, ideeliselt rohkem Jumal, kuid kindlasti alati ja igas situatsioonis Märk, olgu siis teatrist või selle uuendusest, on algusest peale kesksel kohal.
Peagi ilmub tema kõrvale Anne Türnpu. Ratastoolis, sest eks olnud Leedi Macbeth see, kes mehe mõrvatööle ärgitas, see roojane naine, kellest võrsub haigus, mille all nii kuningas kui ühiskond lõpuks kannatab.
Kujuneb olukord, kus laval kõrgub kaks märki ning kogu NO-teatri meestetrupp kumab taustana nende kahe ümber. Viimased moodustavad omaette ansambli, kelle sisemine ühtsus väljendub ennekõike laulus ja tantsus.
Türnpu kirest ja loomisväest laetud tantsunumbrid panevad südame võpatama. On arusaadav, miks NO-teatri neiud kogu show'd seekord publiku hulgast jälgivad, Türnpu kõrval polnuks neile ju laval ruumigi. Noored mehed on need, kellest see ürgnaiselik alge tahaks kogu jõu välja pigistada. Nende vitaalsusest ammutab leedi Macbeth oma väe, nii et lavastuse arenedes muutub ta visuaalselt pigem ise nõia rolli võrdkujuks.
Lavastuse parim osa on Toominga jõuline lõpustseen, kus kõiksuse kehastus esimest korda lavastuse vältel troonilt alla astub ning Šotimaa kuningasaaga, eesti kirjanduse ja Jumala üheks tervikuks seob. Rääkimata igihaljast täringumängu kujundist, mis «Macbethi» ning 2008. aasta hilissügise vahele silla ehitab.
Oli see nüüd kõike muud kui teater, on tänapäeval muidugi võimatu nii küsida kui vastata.
Kuid kindlasti oli selles midagi, mis võiks olla igas teatris. See mõttevägi ja sisemine keskendumine, millega trupp mängis. Teatriuuendaja vägi on säilinud. Isegi kui ta enam otseselt ei uuenda.
Eva Kübar
Postimees, 17. november 2008