Nooruse võlu ja kiiruse vaev

Saša Pepeljajev on öelnud, et kirjandus on talle kontseptsiooni ja atmosfääri, mitte ümberjutustuse allikas, ning teatris on tähtsam see, mida nähakse, mitte see, mida öeldakse (Eesti Päevaleht 24. IX 2005).

Lavakunstikooli tudengitega loodud „Fausti”-aineline „tsuaF” manifesteerib neid sõnu pea sajaprotsendiliselt. Siin teatris on kõik silmale vaatamiseks välja pandud, Goethe sõnad ja hüplikud lookatked inimkeha võimete piirides füüsilisse, käegakatsutavasse vormi valatud, ning need loendamatud vormid vähemalt 4 m/s tuule kiirusel publiku silme ette kantud. „Me elu veres on, ja see ju nii/ kui nooruses ei tormle iialgi”, kõlavad kavalehel read originaaltekstist. Või veel: „Miks juurdled sa? Õnn sellest ohus on./ Vaid elada me ainus kohus on.”

Lakkamatu torm ja tung ning kirglik kõike-ise-teha-tahtmise-iha on käesoleva Fausti-tõlgenduse lõpp ja algus. Või mida muud peakski noortelt ootama? Sellega on ka seletatav, miks nad kõik on laval Faustid, Gretchenid ja Mefistod korraga või vaheldumisi (muidugi nii ka igas inimeses peituvale patu-piina-puhtuse potentsiaalile viidates) ning miks kõik esitatav kipub oma tormakuses pisut poolikuks ja ühele tähtsusnivoole jääma.

„tsuaFi” lavastuse puhul tekivad vaatajas vastakad emotsioonid. Alles õppivate näitlejate koolitööna (mis see ju paratamatult on) on nähtu igati nauditav, tulvil andekaid detaile ja esinemislusti ning korraliku füüsilise ettevalmistuse demonstratsiooni. Ent „Faust” nõuab natuke enamat. Ja Pepeljajev nõuab natuke enamat. Lavastaja fantaasiate ja tantsulise intensiivsusega on noored kindlasti hästi kaasa tulnud, ent aeg-ajalt tundub, et mõte pole päris lõpuni mõeldud ning siht silme eest kaugel. Joostakse küll kiiresti, aga umbmäärases suunas, ning see ekslemise ehmatus paistab mõnede nägudelt ka otse välja (nt Maarja Mitt). Loodetavasti oli tegemist küll esietenduse krambiga, mis edaspidi kaob.

Samas ei saa aga kontseptsiooni ebamäärasust vaid tudengite väheste oskuste süüks panna. Võimalik, et Pepeljajev on siin ka ise oma karnevaliarmastusega pisut liiale läinud. Igatahes mõjub näitlejate puhkepausideta kaks tundi igasugustes kostüümides ühest saaliseinast teise kappamine pisut väsitavalt, seda enam et kogu loo tagurpidi mängimise idee ei hakka sugugi kohe tööle, vaid ehk alles poole pealt, kui mitte lausa viimases kolmandikus. Senimaani jäävad aga arutu hulk fantastilisi olendeid, keda noored näitlejad küll vaimustavalt esile suudavad manada, seostamata kildudeks, mis kaovad enne, kui on end igast küljest näidatagi saanud. Sellest on kahju.

Aja ja süvenemisega on selles lavastuses seega segased lood. Kiirus hakkab ju tööle vastanduses aeglusega, samuti kergus, õudus jms vastanduses sügavuse ja iluga jne. Neid vastandusi siin peaaegu pole, kõik on ühtviisi kiire, oluline, kärarikas ja seeläbi tegelikult pealiskaudseks jääv voog, mis vaataja vastuvõtuvõime kergelt ka täiesti kinni võib tampida.

Nii hull asi siiski pole, üksikuid sügavamaid hingetõmbehetki on ja need jäävad ka meelde (nt Meelis Põdersoo ja Kristo Viidingu topeldatud Fausti monoloog või nelja tüdruku väljapeetult efektne seinaletõst Gretcheni ja Fausti armuööl). Samuti avardub lavastuse lõpuosas viimaks mänguruum ka selle sõna otseses mõttes ning publik juhatatakse senisest (juba masendama kippuvast) catwalk-saalist teatri fuajeesse. Siin jätkub lugu korraga kahel korrusel ja treppidel, kõiki haarab kui teine hingamine, rahvas kaasatakse heade laadateatritraditsioonide vaimus etendusse, kujundid muutuvad suuremaks ja selgemaks (taevas ja põrgu eri korrustel ning nende vahel trepimademel teed valiv inimhing), lugu jälgitavamaks ning etenduse lõpp saab seega edukalt ja meeldejäävalt üles tõstetud. Lõpp hea, kõik hea?

Ilmselgelt on tegemist lavastusega, mis saab mängukordade kogunedes ainult paremaks minna. Sest kuigi Pepeljajev on juba mõnda aega manifesteerinud, et teeb metafoorset, märkide teatrit, mitte tantsuteatrit (Postimees 29. VI 2005), siis selle lavastuse (vähemalt kahe esimese kolmandiku) puhul jääb pigem tunne, et tegemist on tantsuteatriga. Ent sellisega, kus tantsijate ebaprofessionaalsus (kuna nad on näitlejad) sunnib neid pühendama liiga palju tähelepanu liigutuste sooritamisele. Nii ei saa nautida õieti ei puhast tantsu ega ka selgeid metafoore, sest viimaste väljamängimise tarbeks ei jää enam lihtsalt aega ega võhma. Ent nagu öeldud, on olemas kõik eeldused olukorra paranemiseks (olen siiski näinud ainult esietendust).

Üldises hämaruses jääb pisut segaseks, miks pidi kogu selle loo tagurpidi mängima? Teatri kodulehel viidatakse, et seeläbi väljendub Fausti ja Mefisto vastandlik keelekasutus ja suutmatus teineteist mõista. See kõlab hästi, ent ei tule lavastuses piisavalt välja. Ehk aitaks sidususe tekkeks, kui näitlejad kogu loo korra ka õigetpidi ära mängiksid? Mõistagi ei aja keegi uuel ajal enam klassikalist loojutustamist taga, ent veidi rohkem selgust tahaks ikkagi.