Kiretu ajataju kirglikud sketšid Toomperelt

Klassikaline läbielamisteater, kus kannatanute ja kannatuse tekitajate käitumismotiive harutatakse lahti võrdse empaatiaga, on hinnangulistes küsimustes sageli ambivalentsem kui mis tahes poliitiline teater. Ja «Kommunisti surma» ei saa süüdistada ka selles, et siin oleks kommunistide leeri püütud «mõista» kuidagi eriliselt inimlikult.

Mäng aja ja ruumiga

Pigem on neid karikeeritud räigemalt kui kunagi varem, olgugi et tavamõistes «peategelaseks» on ennemini esikommunist Nikolai (Gert Raudsep) kui metsavend Hirmus Ants (Tambet Tuisk).

Ka Nikolai lavastuse lõpul väljendatud elutarkuses, et ajaloo mäletamine ei kaitse meid edasiste eksimuste eest, vaid õigem oleks teadvus tühjendada, ei saa näha ühemõttelist võtit. Kuna ütlejaks on kommar, võib see kellelegi meenutada pigem debatte teemadel, mida näiteks üks või teine ametnik tegi 1988. aasta veebruaris vms.

See ei ole mitte dokumentaalsete mälulugude küsimärgistamine, vaid meeldetuletus, et praegusel juhul on tegemist kiretu kirjeldusega. Kuid mitte üksnes sündmuste faktilise kirjeldusega.

Nagu juba lavastuse eeltutvustustes hoiatatud, traditsioonilist konflikti kahe vaenupoole vahel tõepoolest ei teki. Vaatamata tõeliselt jälkidele tegudele, millele laval vihjatakse. Ja seda mitte sellepärast, et hinnangulistest lõpuniminekuist hoidutaks – mõlemad osapooled saavad end üsna avameelselt tühjaks karjuda –, lihtsalt need ei jää koguterviku keskmesse ega osutu sõlmpunktideks, sest lavastuse aega ei juhita läbi lineaarsuse klaastoru, mis sündmused selekteeriks ja neile piiri paneks.

Nagu Toompere lavastustes ikka, ei seisne ajakontseptsioon mingis intellektipõhises karkassis, mille kaudu tunneks igavlejaiks ning kaunishingedeks kahestunud auditoorium pidevalt lavastaja filosoofist kohalolu.

Toompere teatrikeel ei jää aga pelgalt argisest aeg-ruumist välja igatsema, vaid muudab maagilise ka tõepoolest reaalseks. Taas kord toetas seda Andreas W muusikaline kujundus, kuid ennekõike see, et tegemist on näitlejateatriga.

Ajaga ei heidelda kontseptuaalselt punnitades, vaid tihedaksmängitud sündmused lihtsalt seiskavad selle.

Võib vaielda, kas selles paksus õhus, kus kommunistile võib pähe lasta ükskõik kui palju kuule, kuid see ei peata tema jätkuvat naasmist sündmuskohale, toimub (igaviku seisukohast) mingi süsteemipärane lõputu kordumine, või vastupidi – tegelaste ees ei terendagi mingit ajaperspektiivi ja igavik on juba kohal.

Keskme nihutamine

Lavalises mõttes pole see aga olulinegi, sest tegemist on ülitiheda tegevustereaga, kus aeg muutub aeglaseks lihtsalt seeläbi, et situatsioone mängitakse lahti nii mitmes suunas ja üksipulgi, et harjumuspärane lavataju tahaks öelda: «liigume edasi» või «see pole oluline».

Toomperel on aga just selle tõttu kõik võrdselt oluline, et edasi pole kuhugi liikuda. See pole maagiline äraigatsus, vaid realistlik kogemus, kus saab olla üksnes «kohal» ning mis on nii intensiivne, et mõistus lihtsalt ei jõua vormida eetilisi hinnanguid.

Lavategevuse eesmärk on justkui kokkupakitud failide lahtiharutamine, mida võib teostada nii üksteisest sõltumatute sketšide kui ka tervikuks lükitud kausaalse ahelana.

Esietenduse mulje kaldus esimeses suunas, pannes ootama edasiste etenduste käigus suurenevat korrastatust. Samas kätkeb see aga ohtu muutuda küll «ajaloosarnasemaks», kuid keskme nihkumisega intensiivsest kohalolust abstraktsemale möödanikutajule.