Kuidas vaadata lavakooli "Kajakat"

Psühholoogilise teatri võib küll kenasti ja kaunilt mineviku prügikasti paigutada, kuid näitleja töös on see vaieldamatult ikkagi kõige alus. Nii nagu klassikaline joonistamine ka abstraktsionistlikule maalikunstnikule.

Ja samas – eks mineviku prügikasti lendab ikka kehvalt tehtud psühholoogiline teater. Heal on koht ka tänastel lavalaudadel. Aga see on teine teema.

Nii ongi tõsilugu see, et “Kajakat” tuleb vaadata kui koolitööd. Kui õppeprotsessi osa, esitlust, mis näitab noori näitlejaid siin ja praegu. Isegi rohkem siin ja praegu, kui on teatrile kui kunstivormile niigi omane.

Möödunud nädalal siinsamas ilmunud intervjuus ütles kursuse juhendaja ja lavakunstikooli juht professor Ingo Normet, et neli aastat (ehk kooliaeg) on näitleja karjääris alles algus. Ja lisas, et pahatihti tähtsustatakse kooli osa üle – kool on ainult algtõuge näitleja elukestvale õppele.

Nii näeme me noori näitlejaisiksusi lavalaudadel just täpselt selles punktis, kuhu nad on arengus jõudnud. Ja nagu ikka, on keegi kaugemal, keegi lähemal. Mida kaugemal arengus, seda lähemal vaatesaalile. Omasem, usutavam vastu võtta.

Tavaliselt on nii, et mida põnevam on teatritükki vaadata, seda põnevam on seda ka arvustada. Siin seevastu on arvustaja käed vähemasti kahest kohast seotud. Esiteks oleks kohatu, kohati suisa alatu võtta noori näitlejaid riburada pidi ette ja rääkida heast ja veast. Nii nagu poolküps kook ei anna oma õiget mekki, on lugu ka poolel teel olevate üliõpilastega.

Liiatigi – tegemist on vaid ühe, esimese psühholoogilise rolliga. Kes täna kahvatu, võib homme seda eredamalt särada. Ja kahjuks ka vastupidi. Nii et jäägu see sinnapaika. Minge ja vaadake, ent olge hinnanguid – ka enda sees – andes paindlikud ja avatud.

Teine sidumispunkt on lavastuse koha peal, kuivõrd selle publiku ette tulemise eesmärk ei ole mitte näidendist uute horisontide leidmine, mitte lavastajatöö. Kuna “Kajakas” on seekord hoopistükkis baasmaterjal, harjutustekst, oleks samavõrd kohatu minna lavastuse kallale hinnanguliste tööriistadega. Kiita või laita. Sõimata või ülistada.

Nii jäävadki minust ütlemata sõnad, mis siia kindlasti kirja saaksid, kui tegemist oleks reateatri rearepertuaariga.

Mida saan ma siis arvustajana teha? Vaid tähelepanu juhtida ja suunata – mida ja kuidas vaadata.

Esiteks. Vaadake tähelepanelikult, kuidas iga näitleja esimest korda lavale tuleb. Kas lavale astub näitleja või inimene – see tähendab, kas tal on lavale tulles midagi “kaasas”. Kas ta astub lihtsalt kardina vahelt välja või tuleb ta eelmisest stseenist. Olukorrast, mida meile küll ei näidata ja mida näitekirjanik ei ole otseselt kirjutanudki, kuid mis ometi, kõigile arusaadavalt on ju olemas. Ega me eluski tühjusest tuppa seisma ei materialiseeru, me tuleme kas köögist kohvi keetmast või trennist või armsama kaisust või kust tahes – igal juhul olime me enne kuskil ja tegime midagi. Ja see kus ja mis on meiega kaasas.

Samavõrd tähelepanelikult vaadake seda, kuidas näitleja lavalt lahkub – kas ta astub lavatagusesse ruumi olema ja järgmist etteastet ootama või läheb kuhugi midagi tegema…

Teiseks. Laval on mitu näitlejat. On mitu inimest. Näiteks viis. On hetk, mil kaks neist peavad dialoogi, ülejäänud kuulavad. Ärge vaadake ainult neid, kes räägivad, vaid ka neid, kes kuulavad. Kas nad tõepoolest kuulavad? Kas iga lause, mis laval öeldakse, annab neile uut infot (tegelikult ju annab, iga kord uuesti)? Kas öeldud laused tähendavad meile midagi? Mida? Miks?

Kolmandaks. Teritage kõrva. Kuulake tähelepanelikult öeldud sõnade tonaalsust, keelt. Kas öeldakse sõnu või mõtteid. Kas öeldud sõna sünnib reaktsiooniks toimuvale või on selle sünd pelgalt näitekirjaniku ja lavastaja tahe? Samavõrd otsige sõnadeta dialooge, sõnadeta monolooge, äratundmusi, tingitud ja tingimata reaktsioone, otsuseid ja kahtlusi.

Vaadake kui lavastaja.

Neljandaks. Tehke nii, nagu teevad lavastaja ja näitlejad prooviperioodil – otsige tekstist sündmusi, pöördeid, uut infot. Ja vaadake, mis muutub. Kas muutub? Kes muutub, kui palju muutub ja kuidas muutub? Kui möödunud on kaks aastat, siis mis on muutunud?

Viiendaks, ent mitte viimaseks. Kõikehõlmavalt – vaadake iga näitlejat igas rollis eraldi. Kas ta teab, kes ta on?

Ma kahtlustan, et need viis pidepunkti on peamised, millega üliõpilased seda tööd ette valmistades tegelesid. Need esmapilgul lihtsad küsimused on põhimised, millelt sünnib lavaelu. Millele vastates, mida endal kuklas hoides saab näitleja mängida instrumendil, mida ta kasutab. Ja mis on – tema ise.

Suhtugu siis vaataja samamoodi tähelepaneliku austusega noorte näitlejate õppeprotsessi, sest uskuge, “Kajakas” on suurepärane aken, mis lubab heita teatrikoolis toimuva töö köögipoolele otsepilgu ja saada sellest aimu.

Mitte igal lennul ei ole olnud sellist lavastust. Ja kui tähelepanelikult vaadata, saab mõõduka ja kõrgema teatrihuviga inimene kõvasti targemaks. Uskuge mind.

Ning lõpetuseks siiski üks kodeeritud, veidi hinnanguline vihje: kui teil pole võimalik vaadata mõlemat koosseisu, rihtige ennast “lokkidega koosseisu” etendusele.