Tarmo Jüristo: Oluline on, kus

Teiselt poolt olin ma aga veidi murelik. «Nafta»-etendusest hellaks tehtuna oli mul kartus, et kuna ka «Totu» pakub ohtralt võimalusi otsesteks näpuganäitamisteks, ei suuda tegijad vastu panna kiusatusele ning jätta ka vaatajatele ruumi ja võimalust mõne asja peale ise tulla. Suur rõõm oli tõdeda, et seda ei juhtunud terve etenduse ajal kordagi.

Kuigi Totu igihaljaste seikluste meenutamine on tore moodus üks õhtu mööda saata, pole selle lavastuse peamine ja unikaalne väärtus siiski mitte selles, MIDA ja KUIDAS mängitakse, vaid KUS seda mängitakse.

Olles nende väheste õnnelike hulgas, kellel seda tükki näha õnnestub, võib see vast tõesti mõnevõrra küüniliselt kõlada, aga mängides Totut teatris ja päris laval, läheks sealt minu arvates tõepoolest midagi väga olulist kaduma.

Täpselt nii nagu Totu saabumine Kuule muutis sealset maailma (või kuuilma?), muudab Totu saabumine sinu kontorisse sinu töökohta, tuulutab tube ja annab nii sulle kui su kaasmarakannidele müksu ribidesse.