NO99 “Hirvekütt”: elu, surm ja sõprus laastukastis

 “Hirvekütt” on Vietnami sõjast. Või siis Ameerikast või siis inimestest, sest sõda seal eriti palju ei näidata. Igal juhul on NO99 võtnud vaevaks see Oscaritega pärjatud Michael Cimino 1978. aasta film lavalaudadele tuua.

Kui teatris eelmisel hooajal mängitud Tarkovski filmiklassika “Stalker” lavastus keeras emotsioonid negatiivi ja pihustas narratiivi aatomiteks, siis Tiit Ojasoo lavastatud “Hirvekütt” on NO99le harjumatult jutustuslik. Ojasoo ja Ene-Liis Semperi koostöö tõestab, et jutustada nad oskavad ning leidlikkust selline klassikaline raam ei piira.

“Hirvekütis” algab kõik lavast, milleks on hiiglaslik liivakast ehk mänguplats või -maa, koht, kus Cimino film läbi ja ette mängitakse. Kast on täis hakitud puitu, millest fantaasia teeb kõike uriinist roosiõiteni. Sellega on leitud ka suurepärane ja lihtne metafoor loo algus- ja lõpp-punktile, milleks on pulm ja matus.

Lavakujunduses peitub ka võti, kuidas eristub lavastus filmist. Erinevus seisneb mängus. Kui film suhestub otseselt reaalsusega, kasutab seda ära, et taasluua tõelisust, siis teatris tuleb mängida tinglikkusega. NO99 “Hirvekütis” on leitud just paras tasakaal teatri tinglikkuse ja illusiooni loomiseks vajalike vahendite vahel. Liivakastis mängitakse sõda, armastust, sõprust ja surma. Mängitakse, aga laval loodavad illusioonid – liivakastimetamorfoosid Ameerika tööstuslinnast kuni Vietnami piinamiskambriteni – on nii võimsad, et esimese vaatuse lõpuks on klomp kurgus ja keha füüsiliselt väsinud.

Ehedalt võimas lavastus

Liivakastiga haakub loomulikult mõte elust kui mängust – kummaliste reeglite järgi mängitavast mängust. Või sellest, kuidas inimesed võtavad elu lihtsalt läbimängimisena. Mängutasand ehk eristabki etendust filmist kõige enam, sest muus osas on lugu kolmest sõbrast, kes entusiastlikult Vietnami sõdima lähevad ning tagasi tulles end oma argipäeva sobitada ei suuda, koos piinava Vene ruleti stseeni ja kõige muuga üsna originaalitruu.

“Hirvekütt” on esimene võimalus näha teatri suurenenud koosseisu, vanadest olijatest (eesotsas Michaelit mängiv Tambet Tuisk) uuteni (eesotsas Risto Kübar Steveni rollis). Kiitust tuleb jagada kogu trupile, kes laval kõhklusteta mängivad.

Küsimusele, miks “Hirvekütt” just nüüd ja just NO99 laval on, vastust ei leia. Nii jääb osa vaatajasse laetud energiat etenduse lõpuks lõhustamata. Lavastus ise oma ehedas võimsuses, kuhu pole sisse poogitud päevapoliitikat, on aga just sobiv kommentaar ühiskonnas toimuvale.

Cimino ei üritanud anda selgeid hinnanguid, vaid pigem jutustada üht mitmekihilist ja traagilist lugu inimestest. Sama teeb “Hirvekütt” NO99s.