Ja suvi sai sürri täis…
Aga alustame algusest. Kõigepealt äratati teatris NO99 ellu Alfred Jarry “Kuningas Ubu”, allegooriline (ja seega alati ja igal ajal uute tähendusväljadega laetav) lugu matsist diktaatorist, kes võimule tõustes ning emand Ubu nõuandeid kuulates talitab loosungi järgi: pärast mind tulgu või veeuputus. Tõnis Mägi vapustavas kehastuses jahmerdab see rabelaislikult groteskne tünder Haapsalus, endistes sõjaväelennubaasi angaarides – sümboolsemat keskkonda oleks raske leida.
Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperi “Kuningas Ubu” (1896) tegutseb eikusagil ehk pimedalegi tajutavalt Eestis, siin ja praegu, paralleelid ühe matsirahva eluvallaga on ilmselged. Võim ja raha, marionetid ja nähtamatud niiditõmbajad. Nukuteater. Muusikali võtmes. Imege näppu või sööge s…a. Pedaal on põhjas, ja lugemisraskusi ei tohiks kellelgi olla – USA tallalakkumine, üle laipade liikumine, individualism ja pohhuism. Tänane maailm par exellance. Nooremad teatrikülastajad oigavad rõõmust “kuradi lahe, iga teine sõna oli ropp!” Nii et kõik on rahul. Jalaga p…e saavad nii näitlejad (otseses mõttes) kui vaataja (kaudselt, aga põhimõtteliselt) ja kõik ütlevad viisakalt “aitäh”.
Alfred Jarry, kes võttis väga tõsiselt mittetõsiseltvõetavuse kunsti, oli muide, sürrealismi eestkõneleja André Bretoni sugulane, emapoolset liini pidi. Roppuse teatrilavale eskortinud Jarry suri 1907, pariislaste kollektiivsesse mällu jäid kustumatud pildid jalgrattal ukerdavast absindiuimas kultuskirjanikust, kes armastas kohvikutes püstolitega vehkida ja kelle viimaseks sooviks surivoodil oli... hambatikk. Dadaism ja sürrealism võlgnesid talle palju. Bretoni kurikuulus mõte, et kõige lihtsam sürrealistlik tegu on “minna püstol käes tänavale ja lasta huupi rahvahulga pihta”, ei ole Jarry filosoofiast just väga pikk samm edasi.
Viinistu katlamajja, Draamateatri “Syrrealiste” vaatama minnes leiame eest mõnikümmend aastat hiljem õitsele löönud sürrealismi oma hiilguses ja viletsuses. Peategelased on küll justkui eesti mehed Paul (Mait Malmsten), Oskar (Jan Uuspõld), Aleksander (Tiit Sukk) ja Georg (Hendrik Toompere jr) ja eesti naised Kiki (Mari-Liis Lill), Lena (Merle Palmiste) ja proua ning kanarbiku”tuttide” maalija (Kaie Mihkelson), lisaks veel multipersoonid (Anti Reinthal ja Margus Prangel), kuid käimatõmbavaks jõuks on ikkagi sürrealismi sünnitajad Dali, Breton, Aragon, Bunuel, Tzara, Duchamp jpt. Miksitud ja loksutatud, vabade assotsioatsioonide vaimus ühte köidetud.
Meie ees rullub lahti ühe protestiva mõtteviisi sünd, mis vaba loogikapainest, hea maitse, moraali ja esteetikanormidest; sõna ja tegu, mida juhib mitteteadvus, müstika, unenägu. Kivirähkile omaselt võtab see idealistlik “enesetsensuurist vabanemise püüdlus” groteskseid ja koomilisi mõõtmeid, samas on tal neist kurbadest kangelastest imetlusega segatult kahju ka. Et nad vähemalt üritasid…
Toompere lavastajatööd vaadates meenub küll “Põrgu Wärk”, ainult et nüüd on lavastuslikke üllatusi, geniaalset ruumikasutust, absurdseid misanstseene ja hoogu veelgi enam. Kui, siis võib vaid kurvastada, et ootamatult turvaline on lõpptulemus. Esiteks pole näitemäng sürrealismist teps mitte ebaloogiline (see on mõistagi Kivirähki vastutus). Kõik liigub oma loogilise otsa suunas. Kui üks surnud mees välja arvata, kes pärast enesetappu teistega edasi hängima jääb ja seltsimeeste naisi magatab. Aga see ei loksuta kruvisid paigast. Isegi stseenis, kus publiku ehk täissöönud sigade, haledate väikekodanlaste poole pöördutakse, ei tihka Toompere täispangale välja minna, vaid kasutab irriteeritavatena Kaie Mihkelsoni ja Margus Pranglit, kes mängivad publikut teatris. Ja kogu see kamp mängib neile sürrealiste.
Hetkeks tekkis juba hirm, et ka täiesti kohatud naerulagistajad publikus on sisse lavastatud, ja hilisemad kibekähku püstihüpanud aplodeerijad samuti.
Jarry “Ubu” skandaalsest esietendusest on möödas enam kui sada aastat, ja mitte midagi pole muutunud. Inimene ei muutu. Mass vajab juhti, väärib oma juhti, ja ka kõige revolutsioonilisemad ideed sumbuvad inimesele ihulähedamasse mugavusse ja väikekodanlikku idülli ihalusse. Kui reegliks on, et reegleid ei ole, siis hakkab inimloomus tõrkuma. Midagi muidugi on muutunud, sitt ja kusi ei šokeeri, šoki mõistegi on devalveerunud. Peaasi, et pulli saab. Ja ma ei tea, kas selle pärast nüüd kurvastada või rõõmu tunda. Paratamatus vist.