Intervjuu kunstnik Peter Schubertiga
Peter Schubert, kuidas te lavakujunduse juurde jõudsite?
See on pikk lugu. Kõigepealt tahtsin ma saada katoliku preestriks, seejärel aga Moskvas biomeditsiini õppida, siis ei tahtnud ma enam üldse õppida ning lõpuks ei tahtnud ma enam üldse töötada. Seetõttu läksin ma taas kooli, täpsemalt Berliini kunstikõrgkooli, kus on esimesel aastal kõik erialad koos. Alles seal koolis tekkisid mul esimesed kokkupuuted kunstnike ning kujutava kunstiga, ent “kunst” tähendas mulle sel hetkel vaid maalikunsti. Miski muu ei läinud mulle korda. Ent seejärel olin ma mingil põhjusel sunnitud teatrisse minema ja seal meeldis mulle. Lisaks olin ma platooniliselt armunud ühte lavakujundust õppivasse tüdrukusse. Nendel kahel põhjusel otsustasin ma viimasel hetkel, et alates teisest kursusest ei spetsialiseeru ma mitte maalile, vaid lavakujundusele. Bürokraatia tõttu mind eksmatrikuleeriti aastaks, seejärel aga pidin tegema oma praktikumi teatri kostüümitöökojas. Esimene õppeaasta oli minu jaoks tõeliselt eemaletõukav, ma ei leidnud ka mingit ühisosa konventsionaalse õpetusega. Ent õnneks oli Ida-Saksamaal kohustuslik juba õppeperioodi jooksul teatris midagi teha ning kui ma kolmandal kursusel teatrisse jõudsin, sain kõik taas klappima. Muide, tudengite ja teatri tihe side oli üks väheseid häid asju idas, praegu ei ole enam tudengitel sääraseid võimalusi ja õppejõuna tunnen ma sellest puudust. Õnneks sattusin ühte väikesesse provintsiteatrisse, mille peanäitejuht oli otsustanud anda võimaluse kahele noorele teatriinimesele, et välja tuua Goethe “Clavigo”: noorele kunstnikule nimega Peter Schubert ja noorele lavastajale nimega Frank Castorf, kes tänaseks on ilmselt kogu Euroopa olulisim uuendusmeelne lavastaja ja Berliini Volksbühne kunstiline juht. Lavastus keelati, seda ka aasta pärast ning alles kolmandal korral pääses meie töö lavale.
Kui vaadata siiski tagasi alguspunkti, siis hädavajalikuks eelduseks oli ikkagi minu otsus hakata kunstnikuks kui sääraseks, see tähendab – valida säärane elulaad ja väljendada end kunsti kaudu. Ja kui veel samm tagasi astuda, siis näen, et tegelikuks põhjuseks oli lihtsalt laiskus, minu küllastumus vabrikutööst, ma ei tahtnud enam hommikuti tööle minna.
Olete maininud, et väga määrava tähtsusega oli ka film “Stalker”…
Jah, tõepoolest. Ma olen filmi näinud seitse korda, kuid kui nägin seda esimest korda, oli see tõeline ilmutus. Seal on kaks stseeni, mis on ehk ära määranud ka minu arusaamise lavastuskunstist. Esiteks pikk kaader ruumist, kus asuvad liivahunnikud. Ja teiseks hetk, kui midagi visatakse kaevu ning möödub 20 sekundit, seejärel on kosta, et see miski jõudis põhja. Need kaks stseeni on minu arusaamise kohaselt lavastuskunsti olemus.
Olete lavastuskunsti professor. Millisena näete praeguse hariduse probleeme ja millised on teie põhimõtted õpetuse juures? Kui ma saan õigesti aru, siis praeguses süsteemis ei satu tudengid õpiaja jooksul lavastusi iseseisvalt kujundama? Kui kaua üldse kestab õpiaeg?
Neli ja pool aastat on nominaalaeg, aga vähesed suudavad selle ajaga lõpetada. Õnneks on meil ka, kuigi lõdvavõitu, koostöö teatrikoolidega ning mitmed tudengid leiavad endale sealt või vabatruppide juurest rakendusvõimalusi. Aga suurtes teatrites töötamise võimalust, seda ei ole, kahjuks mitte. Ma näen siin suurt konflikti lavastuskunstniku normaalse karjääri ja haridussüsteemi vahel. Praegu rakendatakse tudengeid assistentidena ning võtab väga kaua aega, enne kui neil avaneb võimalus midagi ise kujundada. Ma leian, et see on äärmiselt raske ja kurnab inimesi ning ma soovitan üldjuhul tudengitel end mitte siduda püsivate assisteerimisettepanekutega. Seetõttu suhtun ma skepsisega haridusse, mille eesmärgiks on eelkõige assistentide ettevalmistamine. Ma ei pane erilist rõhku tehnilisele joonestamisele või arvutiprogrammide valdamisele, kuigi olen ilmselt üks väheseid kunstnikke kaasaja Saksamaal, kes oma tööjoonised veel käsitsi teeb. Selle asemel üritan ma teatavat laiemat kunstilist väljaõpet pakkuda, sest ma olen veendunud: selleks, et olla hea lavastuskunstnik, pead sa tundma end koduselt kujutava kunsti kontekstis. Lavastuskunstnik peab olema hea just selles valdkonnas, mis kuulub talle: pildis, kunstis. Ideed, kontseptsioonid ja muu säärane on lavastajate ja dramaturgide rida.
Me võtame igal aastal vastu 12 tudengit ja meil on vähemalt 120 avaldust, ka üldisem huvi selle eriala vastu on väga lai. Ometi leian ma, et nii lavastuskunsti kui teatri renomee ühiskonnas pidevalt langeb. See on kurb tendents, mis on kaasa toonud, et vaid vähesed pääsevad teatritesse tööle ning mitmed peavad piirduma näiteks televisioonis töötamisega.
Miks teatri tähendus langeb?
See on seotud säästmisega, seega poliitikaga, poliitilise diskussiooniga teatri üle.
Ja milline on säärases olukorras lavastuskunsti roll?
Ma võin rääkida vaid sellest, mida ma Saksamaal natuke rohkem kui 20 aasta jooksul kogenud olen. Sarnaselt ühiskonnaga mõjutavad ka lavastuskunsti väga erinevad hoovused, ent olulisimana tooksin välja, et elame ajastul, kus kõike visualiseeritakse, alates reklaamist ja lõpetades muusikaga. Paralleelselt nimetatud nähtusega on saksa teatris näha, et esile on kerkinud lavastajad, kes mõtlevad oma kontseptsioonidele eelkõige pildiliselt. Loomulikult on see kaasa toonud suurenenud vajaduse inimeste järele, kes neid pilte realiseerida suudaksid. Paljudel juhtudel on nii, et teose interpretatsioon kulgebki algusest peale optiliselt. Ent see on kahe teraga mõõk. Teatud perioodil oli lausa normiks, et lavastustele loodi pompöösseid lavakujundusi, eriti ooperi puhul, kuid lavastuse sisu ei jõudnud kujundusele järele. Sellele on kaasa aidanud ka teatrikriitika: kergem on hinnata pilte kui näiteks meeleolu või mõnd psühholoogilist käiku. Pildid on tugevamad. Ma arvan, et elame maailmas, kus pildid ei mängi ainult suurt rolli, vaid kus ka nende tõlgendus on niivõrd lihtne, et see varjutab teiste nähtuste tõlgendamise. Seega: kui keegi teeb kujunduse, mis leiab kriitikas hea vastuvõtu, siis nii see kunstnik kui ka seda tüüpi lavakujundused levivad jalamaid. Me elame Saksamaal olukorras, kus selle, keda edutatakse, keda tööle kutsutakse, keda põlatakse, määrab ära kriitika. Töötasin kord ühe lavastajaga, kes oli täiesti mõttetu mees ning kelle kohta teatri peaintendant hiljem tunnistas, et polnud ühtegi tema tööd näinud, küll aga Die Zeitist positiivset kriitikat lugenud.
Kuigi olen ise lavastuskunstnik, suhtun praegusesse olukorda võrdlemisi kriitiliselt. Jah, piltidel on suur mõju, aga peaks siiski küsima, kas pilt on võimas iseenda pärast või suudab ta siiski midagi juurde anda ka lavastusele kui tervikule? Mitte just alati ei käi kunstnikud oma vahenditega targalt ümber. Sageli hakkavad atraktsioonid katma sisulisi tähenduskihte ning kiputakse efektitsema. Leian, et see pole siiski vaid teatris töötavate inimeste süü, vaid peegeldab seda, mis laiemalt ühiskonnas toimub, kuidas üleüldise visualiseerumise ja piltide kuhjumise ajajärgul ometi pildid oma jõudu ei kaota, vaid seda järjest juurde koguvad. Ma näen sageli, et teatris on olemas mõistatus, aga pole saladust. Ja sellel on vahe.
Te kasutate pidevalt sõna “pilt”, aga seda sõna võib ka “illustratsioonina” mõista.
See erinevus on midagi väga tähtsat. Kui ma räägin pildist, siis mõtlen ma optilist fenomeni. Seda saab omakorda väga erineval moel esile tuua, minu kujundused olid näiteks algul rohkem arhitektuur kui pilt. On ka lavastuskunstnikke, kelle peamiseks materjaliks on hoopis valgus. Ka mina olen näiteks rokkbändidega koostööd teinud ja sealt õppinud, rakendades siin-seal ennekõike just valgust ja jättes maalilise pildi vaid üheks komponendiks teiste seas. Juba aastaid ei jäta ma valgust kellelegi teisele teha, sest valgus on üks olulisemaid kunstniku vahendeid.
Siin peitubki minu arvates üks suuri eksitusi, kui “pildi” all hakatakse mõtlema dekoratiivseid ja maalilisi pindu, aga see oleks liiga kitsas. Mina mõistan “pildi” all siiski kogu optilist üldmuljet.
Kas ma oletan õigesti, et Saksamaal ei ole levinud niivõrd iha sümbolisatsiooni järele.
Siiski, ka seda on olnud, aga ma oskan rääkida vaid iseenda eest. Minu jaoks neid formaalseid kategooriaid ei eksisteeri, kas või näiteks värvi küsimust. Sest iga materjal, mida ma teen, on uus ja teistmoodi ning on mõeldamatu rakendada läbivalt erinevate lavastuste juures ühtesid ja samu elemente, mis sümboliseerivad kindlaid nähtusi. Ilmselt on see seotud ka tööviisiga. Mina mõtlen väga harva ainult pildile, sest pildist ei piisa. Abstraktselt väljendades võiksin öelda, et pole olemas paremat lavapilti kui lavastus. Kui seda väidet uskuda, siis tulebki välja, et kunstnik ei mõtle pildiliselt, ei mõtle vaid enda väljendamise peale ega kasuta seega vaid teatud sümboleid, vaid et ta mõtleb lavastuse peale. Kõik, mis ma teen, sõltub lavastusest ja neist tähendustest, mis me koos lavastajaga välja oleme mõelnud. Jah, muidugi, ka mina kasutan mõningaid formaalseid lahendusi mitu korda, mul on teatud piirid või mõni kujund painab mind väljakannatamatult, kuid lõplik otsustus peab lähtuma lavastusest ja mitte kujundi sümbolväärtusest.
Milline näeb välja Saksamaal lavastaja ja kunstniku koostöö?
Siin on palju võimalusi. Kui hästi läheb, siis mõeldakse koos lavastajaga välja, millised kategooriad antud juhul on olulised: kiirus, agressiivsus, poeesia. Seejärel töötan ma üksi ning siis saabub nn Bauprobe, ehitusproov, mis toimub tükk aega enne proovide algust ja kus käepärastest materjalidest ehitatakse lava üles täismõõdus. See pole vajalik mulle, vaid just lavastajale, kes otsustab, kas see sobib või mitte ning kas oleks vaja teha muudatusi. Ometi ei tähenda see, et hiljem muudatusi ei võiks tulla, ümbermõtlemist esineb ja peabki esinema.
Hiljuti ilmunud raamatus Eesti lavastuskunstnikest küsitakse läbivalt kõigi kunstnike käest: mis meist jääb? Mida te vastaksite ja kas te üldse esitaksite säärase küsimuse?
Ei, seda ei tohi iialgi küsida. Kõik, mis teatris tehakse, kaob. Ja ma olen sellega harjunud ning see on kergendus. Tegin kord Grazis ühe arhitektuurilise lavakujunduse, millega ma päris kenasti rahule jäin ning mille kordust ma hiljem ühe tankla näol kolm aastat hiljem silmasin. Sel hetkel olin rõõmus, et minu kujundus enam kusagil ees ei seisa.