Tsoonist tagasi
Kuna olin suhtunud eelseisvasse etendusse täie tõsidusega, siis sai lasteraamatukogust (annavad koju kaasa!) võetud Strugatskite „Väljasõit rohelisse“ – ulmejutt, mille alusel on tehtud film. Kohe sai selgeks, et see oli liigne pingutus: lavastuse aluseks on ainult Tarkovski stsenaariumi esimene variant. Kolmkümmend aastat tagasi olime käinud koos autoriga tema film jaoks võttekohti otsimas. Alul Kütte-Jõu karjääris, hiljem Haapsalu kandis ja Nõval, need ei sobinud ükski. Filmiti väikesed sutsud praeguses Rottermanni kvartalis ja Maardu raudteeharul, enamus Jägala jõel Linnamäe hüdroelektrijaama varemetes. Mitte Keila-Joal, nagu seisab ekslikult kavalehel.
Strugatskitest on leipziglane Hartmann eemale kõndinud veelgi otsustavamalt, kui Tarkovski, aga ta on teinud seda samal vektoril. Luust ja lihast inimeste asemel on meie ees märgid. Puljongikuubikud. Nii stalker, kirjanik kui füüsik – kõik sedapuhku ühes kuubikus koos. Algmaterjalis olid vendadel literatuursete füüsiku ja kirjaniku asemel kõikvõimalike nõrkuste, pahede ja idealismiga kaunistatud elevad karakterid. Tsoon oli oma salapärale ja ohtlikkusele vaatamata tema kõrval parasiteerivale linnale selgeks õnnistuseks, kõik nuumasid endid selle riisumisest. No nagu leedu-poola piiriäärne küla. Või väikeriik lootusega olla sillaks plussi ja miinuse vahel.
Etenduses on tõepoolest mindud Tarkovski kontseptsiooni järgides edasi – kui juba, siis juba! Algmaterjali motoks on R.P. Warreni sõnad „Sa pead tegema head kurjast, sest ei ole midagi muud, millest seda teha.“ Väga kaunis. Nii filmil, kui lavastusel pole selle ideega kõige vähematki pistmist. Seda asendavad irooniliselt lausutud halvaendelised sõnad „Mene mene tekel ufarsin“. Aga kuna olukord on sel hetkel juba niikuinii väljapääsmatu, siis mingit tähendust neil enam nagu ei olegi. Lihtsalt niisama, ilusad sõnad... Alkeemikud üritasid nende lausumisega mateeriat alamalt vormilt kõrgemale inspireerida, tinast kulda, kividest sealiha teha.
Tagasi spektaakli juurde. On selge, et nõutud intensiivsuse juures ei pea üks luust ja lihast inimene lihtsalt etenduse lõpuni vastu, seepärast on see kolmainsus kloonitud neljaks dublikaadiks. Kontseptuaalselt jääb pärast seda veel vaid üks samm: ühendada sellesse kooslusse ka tsoon ise. Ilmselt ongi seda võimalust kobatud, kui etenduse teises osas leiab aset brechtilik verfremdung (võõrandus), näitlejad pöörduvad otse publiku poole ja omavahelise lõõpimise teema viib väljapoole lugu ennast. Tunnistan, et alul oli minu jaoks niisugune pretensioonikas ja paljutähenduslik laad justkui kuuekümnendate lõpu Tartust. Ma lihtsalt ei tahtnud uskuda seda kisamist. Aga näe, sündis ime ja sellest on hea meel.
Eelarvamuse, kriginal paigalt nihkuvate tribüünide, jahuga hullamise, iga lause viis korda ülekarjumise ja lõppematu kanistri pildumise kiuste, hakkas tõsiekspressionistlik pingutus mind vähehaaval oma usku pöörama. Ruum, mis oli väga leidlikult liigendatud andmaks võimalused pika ja ohtuderikka rännaku kujutamiseks, hakkas lõpuks vett (täitsa külma, ei auranud!) näitlejaile kaela soristama. Selles oli mõistagi austusavaldust maestrole, kussa saad ilma laest tilkuva veeta. Aga minu norivus oli selleks ajaks juba hajunud. Tõepoolest, kas saab vaielda selle vastu, et naise asi on olla alalhoidlik ja armastada oma meest (mehi). Meeste asi jätta armastav naine ja kulgeda kahtlustest piinatuna maailma tunnetamise kõveral.
Veel mõni sõna näitlejatest. Nende tarkovskilikkus, või ehk õigemini kaidanovskilikkus, ei olnud võrdsed ja määratletud mitte niivõrd artistlike võimetega kui inimtüübiga. Huvitav, kas saaks mõõta, millise osa ajast vaataja pilk on ekraanil, millise elaval näitlejal. Muusikaline kujundus oli väga kinematograafiline, s.t. aitas takka või asendas vajalikku emotsionaalsust.
Väljudes saalist pärast kärarikast etendust ei tundnud tülpimust. Surmtõsisele pingutusele vaatamata vabanes publik kinnipidamiskohast üsna helges meeleolus ja kippus nalja viskama. Kas oli see katarsis? No tore.
Parimate soovidega
Peeter Simm
Teatriaasta koduleht, 13. aprill 2006