Meie aja kangelasi: seitse samuraid
Eelteadmine: noore vihase lavastaja teine ise-lavastatud tükk tema enda juhitud uuenduslikus teatris. Tiit Ojasoo eelmine lavastus paljutähendusliku nimega NO-teatris oli arvustuste järgi otsustades ülimalt ambitsioonikas, ambivalentne jms – kokkuvõttes veidi hämar. (Ilmselt mõeldakse lavastust "Vahel on tunne, et elu saab otsa ja armastust polnudki". Pärast seda lavastas Tiit Ojasoo NO teatris ka Padjamehe. - NO99) Ja nüüd siis samuraid basseinis kakerdamas – igasuguse ilmastikuvastase kaitseta pargis meie hoovihmadega pikitud augusti-hilisõhtus.
Veidi hirmutav algus.
Proovi näinud tuttav andis segaseid julgustusi: pole hullu, kui seal ka läbimärjaks saad, etenduse lõpus saad aru, et sel ei ole mingit vahet. Ega peategelaste jaoks pole tõesti. Tõelist samuraid ei huvita, kas tuleb vihma, lund või pussnuge, selles veensid nad küll vahest iga vaataja ära.
Veel paremad kui pöialpoisid
Ojasoo ("Seitsme samurai" lavastajaid oli kaks: Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper - NO99) otsis tänapäeva maailmas ohustatud liiki nimega kangelane ja sai sellega suurepäraselt hakkama. Kui oleks vaja kodukülale kaitsjat, siis mina kutsuks küll needsamad samuraid appi.
Ülihästi loodud seitsmiku igapäevaseid toimetusi oleks rõõmuga jälginud kas või mitu tundi järjest – nad olid lihtsalt nii mõnusad! Neid võib kaljukindlalt usaldada, samas ei puudu ühelgi inimlik mõõde. Kui järjekordne eluline kuju oma tausta ja eripäradega välja joonistus, hakkas peas jooksma paralleel pöialpoistega: kah seitse muhedat vennikest, ühiskonnast veidi eraldunult elamas ja töötamas ühtse kommuunina. Peagi selgus siiski, et ega see siin pole mingi muinasjutt, kõik oli päris tõsiseltvõetav, võitlus või beckett’lik eksistentsiaalne ootus ja võitluseks valmistus.
Ainus asi, mis veidi häiris: liiga palju liine oli tahetud kahte ja poolde tundi sisse panna. Imelik on seda suhteliselt minimalistliku, tinglike vahenditega suurepäraselt loodud lavamaailma kohta öelda, aga ikkagi tundus, et kõike on liiga palju. Seitsmest samuraist (ja samade kujude loodud või meenutatud teistest tegelastest) oleks täiesti piisanud. Näiteks Tüdruku liin kiskus juba kuhugi “West Side Story” kanti: samurai ühel pool barjääri, urbaniseerunud tänavatüdruk teisel pool… Viimane kuulunuks justkui teise muinasjuttu.
Prügikastid võimsalt ellu äratanud lavastajal sai vist selle koha peal julgus otsa: oleks võinud ju ka Tüdruku mõne mõnusa sümbolkujunaluua. Ideedest, kuidas keeruline teema tinglikult lahendada, ju puudus ei paistnud olevat. Seda näitas geniaalne lahendus ökoloogilise katastroofi läheduse kujutamisest: samuraid prügikottidega võitlemas.
Samurai meets Eesti äng
Kui lavastuse algusest saadik kerkis pähe õrn virvendus paralleelidest “Samuraide” ja Von Krahli “Eesti ballaadide” vahel, siis pärast leinava emakese väljailmumist sai see mõte selgemad piirid. Ojasoo esitleb üht nägemust eesti rahvast ja ega põhitoon “Ballaadide” süngest pildist nii väga ei erinegi. Ojasoo näitab küll väga visandlikult, tegelastena väljatoodud Eesti Memm ja hukkaminev tütretütar ei kata rahvastikust piisavalt olulist osa, aga masendavalt äratuntav pilt tekib siiski. Rumal, arg, allaheitlik ja tingimata ksenofoobne talurahvas: “Ei tilkagi võõrast verd!”
See, mis konkreetsete tegelaste loomises puudu jäi, sai sümboleestlaste kujus kuhjaga tagasi. Ojasoo näitab eesti rahvast läbi Teise kuju, kelleks seekord siis samuraid. Loomulikult on peategelaseks ikkagi suurepäraste näitlejatöödega loodud seitse Jaapani võitlejat, aga nende silmade kaudu portreteeriti siiski eesti rahvast.
Trummikontsert kauba peale
Lavastus ei oleks kuidagi nii hea saanud ilma suurepärase helikujunduse, grimmi, valguse, koreograafia ja eriefektideta. Viimased jäägu esialgu saladuseks, sest üllatustel on selle lavastuse retseptsioonis päris suur roll.
Samuraide grimm oli nii hästi paigas, et õnnestunud miimika paisus mitmekordseks. Pealegi oli enamikku näitlejaid kava abita raske äragi tunda, mis minu arvates võtab mittevajaliku lisainfo maha ja muudab puhast vaatamiselamust tugevamaks.
Heli ja liikumine töötasid suurepärases unisoonis: see ei olnud küll tantsuetendus ega midagi sinnapoolegi, aga ikkagi on basseinišõu isegi eesti keele mitteoskajale piisavalt atraktiivne. Tanel Rubeni & Co peamiselt trummil baseeruv helikujundus on nauditav eraldi teosena, mida samuraide askeldused illustreerivad. Parimatel hetkedel (näiteks kahe mehe puuraiumis-duett) on see kui täiesti kontekstitult nauditav etüüd.
Rääkimata muidugi etenduse toimumise paigast. Ärge lammutage seda basseini! “Ilus asi ju,” nagu üks samurai mõtlikul häälel väitis basseini kõrval oleva täiesti jabura kolmeharulise liumäe kohta.