Sirbi aktsioon
Kui Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper rääkisid vajadusest püüda reklaamida NO99 uut (NO96) suvelavastust “Seitse samuraid” viisil, et ilmneks tegijate vastumeelsus reklaami enesestmõistetava positsiooni suhtes ja teisalt tõrjuv suhtumine reklaamimise kindlalt etteantud piiride suhtes, tundus asi väga huvitav. Kuna tegu on esimese Sirbiga, mille tagumine külg on lõviosas trükivaba ning samas ka kromaatiline, siis peeti vajalikuks, et avaksin mõningaid mõtteid sellise “afääri” teostamise mõttekuse osas.
Kultuurisfääris, kus suurem osa reklaamist on pigem teavitav kui väärtustav, on reeglina võimalik kõiki kommertsreklaami valupunkte eirata, neist mööda minna. Kultuurisfääris on adressaadi eksitamine palju vähem võimalik kui kommertssfääris, kultuuriteate tõeväärtus on alati mingi piirini kindel. Teisalt – reeglina ei mõjuta ükski teatri- või kontserdireklaam “tarbija” hirme või ebauske, vaid püüab lihtsalt tekitada huvi.
Siiski võib mõtiskleda teemal, kuidas kultuurisündmustest teavitada. Hakkamata vahet tegema erinevate praktikate (kirjandus, film, kujutav kunst jne) reklaamil, peab ju tunnistama, et mõnes osas kommertsreklaami ja kultuurireklaami väljundid kattuvad (võtkem kas või out-door pinnad, mida on kasutatud ka “Seitsme samurai” reklaamimiseks). ETV edastab ainult kultuurireklaami (kanal nimetab neid ise tabavalt “kultuuriteadeteks”). NO96 dilemma – kuidas saada publikut suvelavastusele ilma traditsioonilise “teavitamiseta” – on muidugi väljunud oma piiridest ning “teavitamine” kõlab linnaruumis seisvate plakatite, spetsiaalse ajalehe ning “Sirbi” punaseks kirjutatud tagakülgede taustal juba eufemismina. Tegu on pigem reklaamikampaaniaga, kuid toon ära mõned põhjused, miks tundus kõnekana haarata “Seitsme samurai” reklaamimise alla terve Sirbi tagakülg.
Esiteks muidugi vorm. Avanes pea et ainulaadne võimalus teha midagi, mida võiks nimetada lo-fi reklaamikampaaniaks. Reklaami esteetiline kvaliteet on eriti kommertsreklaami sfääris muutunud eesmärgiks omaette. Tundus ahvatlevana teha ambitsioonikat reklaami mitte ülikallile kriitpaberile ning viisil, kus värvilahenduse eest kannavad hoolt punased pastapliiatsid ning inimese käekirja eripärad, kusjuures “käsitöö” tingib tõsiasja, et pole kaht täpselt ühesugust pinda, iga Sirbi tagakülg on ainulaadne.
Teiseks muidugi sõnum, idee, mille kohaselt reklaamitaks “Seitset samuraid” nii, et sõnumid on reeglina reklaamitavaga abstraktselt seotud; otsene, osutav, “puust ja punaseks” seos puudub, reklaamipind saadetakse mõnes mõttes raisku, sest puudub osutav väärtustamine (a la ““Seitse samuraid” on tõesti hea etendus!”). Niisiis, seal, kus peaks olema tihedalt reklaami ja kultuuriteateid, ilutsevad hoopis käsitsi kirjutatud, aforismi-laadsed lõigud lavastusest, või hoopis Jaapani klassikute (näiteks Basho) haikud. Seega, seos on olemas, seda kahes mõttes. Esiteks muidugi nii, et “Seitsme samurai” loos pesitsev elufilosoofia kajastub Sirbi tagakaantele kantud tekstide mõtetes. Kuid teiseks tundub väljenduvat sarnasus viisis, kuidas kõnealune idee sündis ja teostati. Nii nagu samuraid ja külarahvas kaitsesid oma kogukonda koos, nii sündis ja teostus ka “Seitsme samurai” teavitamine Sirbi tagaküljel ühistööna. Kõlab ehk siirupiselt, kuid kui poleks olnud sõprade ja mõttekaaslaste erksust, huvi ning valmidust kaasa lüüa, poleks ettevõtmine teostunud.
Kolmandaks muidugi kontseptsioon, küsimuse heitmine: kas kultuurisfääris oleksid vajalikud kampaaniad, mis väljuksid “teavitamise” raamidest? Kas kultuurireklaam peaks olema rohkem kui vahend, kas see võiks toimida ka eesmärgina, kus sõnum ei peitu ainult reklaamitavas objektis, vaid ka sõnumis endas? Kas “madal profiil” või reklaamimise piiride kompamine? Tõsi, loodetavasti ei saa mõni pisut julgem marketingijuht oma toote või teenuse tutvustamiseks siit ideed…
Dilemma seisnebki selles, et kogu ettevõtmine järgib sügavamas olemuses reklaamisfääri loogikat. Tahtlikult või mitte, positiivselt või negatiivselt, aga NO99 paistab oma sammuga silma, eristub – “eristuma” aga mõjub eriti kommertssfääris võluverbina. “Seitsme samurai” kampaania sõnum on positiivne – oi, kuidas firmad kardavad reklaame tellides, et näiteks tingiv kõneviis võib rääkida “positiivsuse puudumisest”. Sõnaga: käsitsi kirjutatud aforismidest ja paradoksidest hoolimata reklaamitakse siiski “Seitset samuraid”, reklaamitakse teatrit NO99 ja teistsuguseid, enesestmõistetavusi vältivaid lähenemisviise, sealhulgas ka reklaamile – mis tekitab efektse paradoksi, mille kohaselt ei taheta küll provotseerida, kuid siiski provotseeritakse. Ka siinne kirjutis võib mõjuda kõnealuse lavastuse reklaamina, kuigi pole sellisena mõeldud. Aga asi on iseenesest lihtsam: kogu ettevõtmises oli siirust ja solidaarsust.
Jan Kaus,
NO99 loomenõukogu liige
Sirp, 12. august 2005