«Inimese teekond» NO99-s on inimese teekond

Teine pääsuke NO99-s. Koos Sine Locoga. «Inimese teekond». Anne Türnpu lavastus, mis näeb välja nagu... Anne Türnpu lavastus.

Ja see ei ole siin kompliment ega hinnanguline kriitika – on lihtsalt kirjeldus. Ootushorisondil seisiski selline (musta) ruumi ja (heleda) mõtte organiseeritus, nagu vana Sakala keskuse bläkkboksist paistis.

Türnpu teater on tehtud boreaalsel platool seistes ja kaugustesse – olgu see siis ürgne iseolemine, kõrvalseisja omamaailm, enese teekond ajas ja ilmas või siira maailmavalu heiastus – vaadates.

Meile räägitakse elu püsiväärtustest? Võimalik.

Meile räägitakse maailmakõiksuse kiireimast kellast? Samuti võimalik.

Meiega räägitakse, et hakkaksime vaatama? Mõtlema? Tundma? Tõenäoliselt.

Meiega räägitakse, sest teisiti enam ei saa? Need, kes räägivad? Kindlasti.

Nimed ja paigad

«Inimese teekond» ongi inimese teekond. Märkide ruumis. Ja märkide keeles. Inimese teekond on lihtne. Sest tegelikult on kõik lihtne. Suurem osa asju vähemalt on lihtsad. Nii nagu on lihtsad ka tõukejõud.

Kõvamees. Keskküla. Õunapuu. Summataavet. Need on eestlaste perekonnanimed. Lihtsad, mõisniku pandud märgid (lihtsustame siinkohal, eksole).

Hävingu linn. Masenduse. Kõlbluse. Alanduse. Iluloss. Tühisuse. Surmavarju... Need on paigad «Inimese teekonna» inimese teekonnal. Lihtsad, meie kõigi läbitunnetatud kohad. Paigad.

Millest see tükk, see teekond? Lihtsusest ongi, arvab siinkirjutaja. Ja oskusest. Oskusest, vajadusest ja tahtest vaadata ümbritsevat.

Türnpu (ja noorte) lavastus on oma põhijooniselt banaalsuseni lihtne. Ja kujundikeelelt. Banaalsed on nii taeva alt vihmana puistuvad viljaterad, pikk punane ahel, Sisyphose kivi ja Atlase taevakaare ristand inimese turjal ta teekonnal – kõik see on banaalne. Või justkui banaalne. Aga lavastuses õigustatud. Sest millest me siin ikka räägime, kui sellest, mida me teame. Niigi juba. Aga ei näe.

Nii et kui «Inimese teekonnale» püüda žanrimääratlust anda, siis oleks see – «silmiavavalt hoiatuslik seisunditeater» näiteks. 

Väike ving

Ja kui millegi kallal norida, siis ehk proovide arvu. Ma eeldan, et põhjus on veidi väheseks jäänud prooviajas. Nimelt, kui lavastuse põhimine misanstseenijoonis on rännak ja selle erinevatel hetkedel sündivad dialoogid ja monoloogid, on tavapärasest ehk veidi olulisem rõhk vanal heal lavakõnel. Ehk teksti lavastusel. Kuid mitte alati ei suutnud publik jälgida, mis tegelastel ütelda. Ja sellisel puhul, reeglina, publik küll süüdi ei ole.

Kokkuvõtlikult – NO99, kaks esimest vasikat aktivasse. Ma tõepoolest tahaks loota, et see on ja jääb olema teater, kus mõeldakse.