Vabatrupp näitas meeleheite hiiglasi

Tee viib aga läbi Masenduse mülka, üle Raskuste mäe, Kahtluse ja Alanduse, Tühisuse ja Edevuse laada. Ja kohtuda tuleb kummaliste tegelastega, kes püüavad katsumuste rajalt ära meelitada ning kiidavad lihtsama vastupanu teed.

John Bunyani “Palveränduri tee” oli omal ajal, 17. sajandil, üks mõjusamaid ja loetavamaid religioosseid kunstmuinasjutte, ja seda väga erinevates kristlaste ringkondades. Pajatades inimese eksirännakutest ja pääsemisest metafooride keeles, terava keele ja huumoriga, on lugu kummalisel kombel aktuaalne ka 21. sajandil. Vaja vaid head lavastajat, kes mõistaks puutepunkte võimendada. Ja Türnpu seda oskab. Kui Ott Sepa Inimene kohtub oma teel Silmakirjaliku või Lobamokaga, siis ei nõua kujutlusvõimelt eriti suurt vaeva jõuda äratundmiseni: nood Bunyani täheldatud inimtüübid pole kusagile kadunud. Lavastaja on targalt rõhunud püsivale ja universaalsele ning vürtsitanud seda kaasaegse ja kaduvaga, pannud teksti slängi, laenanud lauseid tänavafolkloorist ja meediakeelest. Ja Edevuse laat, kus vaid tõega kauplemisest ei taheta midagi kuulda, mõjub 21. sajandi kapitalismi ja turumajanduse metafoorina väga julgelt ja tugevalt.

Hea seltskond 

Trupp on suures osas sama, kellega Türnpu juba mullu suvel Albu vallas südaööl teatrit tegi. Ka kunstnik Liina Tepandi lööb kaasa. Minimalistlike vahenditega mängitakse siingi, mõjuv on aga trupi vaim, silmanähtav usk sellesse, mida tehakse, ja usaldus lavastaja vastu. Kavalehelt võib lugeda, et tegu on No98 ja Sine Loco koostööga. Sine Loco (ilma kohata) on Türnpu projekt, millesse ta sügisel koondas kindla töökohata jäänud 21. lennu lõpetanud noored näitlejad. Tänaseks on mitu neist (Märt Avandi, Ott Sepp) leidnud endale koduteatri, kuid trupi ühine hingamine on säilinud, ehk isegi tugevamaks läinud. Kokkuvõttes üks meeldiv teatriõhtu, mis rõõmustab hea kokkumängu, sotsiaalse sõnumi, leidliku kunstnikutöö ja ootamatute lahendustega. Ilus eelkõige oma lihtsuses, kõnekas oma kujundlikkuses.