Elu saab otsa ja armastust nagu ei olnudki
Ma polegi teatris kogenud sellise puhastava jõuga läbi viidud rituaali.
Olukord on talumatu. Kultuuriministeeriumi kinnisvara teenib üldjuhul miljoneid ning nendesse aheldunud teatritöölised näevad palehigis vaeva – aga mis siis? Sisemine nivelliir otsekui keelab kasutada ohtlikke lauseid. Kartus teatri kinnisvara küljest lahti aheldatud saada annab topeltune ja tihti hoiab inerts silma kinni ka siis, kui pole nüplipäev. Väga lihtne on võtta välja väide, et just eestlase aeglane ja alalhoidlik traditsionalism hoiabki seda rahvust elus. Tiina ei taha naljalt keegi olla, sest Tammaru rahva vanaemapimedus litsub su varem või hiljem libahundina laiaks. Parem virguda, vahetada ainet ja uinuda rahus. Nimetame seda siis päevaks või eluks – vahet pole. Kunagi sureme me niikuinii!
Tänase eesti teatri tekstuur on rajatud kordustele. Ikka oodatakse näitlejaväkke uut Pinnat, lavastajate ritta noort Toomingat. Isikkoosseisud komplekteeruvad sajandivanuseid tavasid korrates, teatrite repertuaari hoiab püsti žanriline serialism: tükk lastele, tükk noortele, tükk klassikat ja tükk tänapäeva, tükk eestit ja tükk muud, tükk komöödi ja tükk traagi ning igaühe oma muusikal sinna otsa. Sama mall, aastast aastasse. Psühholoogiline realism kui püha lehm veel sinna otsa. Hindeid saavad rollisooritused ja lugude lavaletoomised. Näitleja nõuab lavastajalt kindlate käsitööoskuste ja proovifaaside kordamisvõimet, sest muidu ta lahkub. Selles kordumises on tema loominguline suveräänsus. Paljud lahkuvad korduvalt, vähesed lahkuvad päriselt. Veel vähemad lähevad lõplikult, elu maha jättes.
Meie keisriks ja jumalaks repertuaariteatri traditsioon, temale me tantsime ja laulame ning pahandame, kui keegi tahab vaatepunkti nihutada. Peter Brooki tühi ruum on huumor, ufomehe üleskirjutus suurest loteriivõidust, mida keegi pole kunagi iseoma silmaga pealt näinud ega käega katsunud.
Originaalne on ehk vaid kodumaine banaanikarva ajakirjandus, mis ei pelga küsida lapsemeelseid küsimusi à la“Indrek Sammul – kas tõesti Linnateatri Priit Võigemast?
Millegi päris uue ehitamine tähendab alati vana lammutamist, ümbersõnastamist. On aga psühholoogiline vägitöö tulla lavavalgusesse ja muuta see ümbersõnastamine avalikuks rituaaliks. Nad avavad peod ja näitavad, et pole seal pihus midagi varjatavat. Nad unustavad hetkeks õpitud tehnikad ja teadmised ning liiguvad nulli. Nullist lähtudes ehitatakse maailm meie silme ees uuesti üles.
Ma olen Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperi teatrist ennegi lugu pidanud, aga see viimane tegu asub mujale. Ta astub asjadeni, millede otsinguil ma mööda Euroopat olen miile maha sõitnud. NO99 on teadlik, ta on päris palju näinud ja kogunud, mängu võtnud, aga ta ei kopeeri. See on ühildumine ideede võrgustikku, kus on ees Frank Castorf, Meg Stuart, Min Tanaka, Takeshi Kitano etc. Seal sees on teadmine Anatoli Vassiljevist kui piiririigist füüsilise ja metafüüsilise teatri vahel. Seal sees on Berliin, kui piiririik ida ja lääne vahel. Seal sees on Evald Hermaküla ja Juhan Viiding kui valvurid ajajõkke viival teel. Isegi alateadlik osake Ruth Zaporah’ action-teatrist paistis silma.
Seosed ja alltekstid moodustasid laviini, mis aga kummalisel kombel ei matnud, tapnud ega lämmatanud, vaid tekitas mingi karmi reaalsuse kohal asuva helge narratiivi näitlejast, kes peab igas etenduses, igas töös uuesti sündima ja läbi käima kogu ajaloopikkuse kadalipu endasalgamist, allaheitmist, et jõuda ühes staatilises vaikusehetkes tõe ja lunastuseni. Ülenduseni.
Tõsi, kõik võiks ju olla ka teisiti, aga ei ole. Me oleme Pompei, Babülon. Siit saab välja vaid läbi kannatuste tee. See pole trip, kuhu viib
oopium, viiruk või lahkemal juhul tilk LSDd. See on sõdalase tee, kus tuleb tappa oma mina, et võita oma füüsise vastupanu. See on sõdalase tee, kus tuleb tappa oma isa, et jõuda ideaalse vabaduseni enne viimset lahingut.
Näitleja tee on sõdalase tee – kui ta tahab olla meediumiks inimesele, kes enam ei jaksa, kes on unustanud, kes on kaotanud. Aga ka sellele, kes veel teab, kogub, mäletab, armastab. Näitleja tee on poeedi tee, kes otsib oma tekstis maksimaalset kontsentratsiooni ega väsi enne viimset punktiiri. Tulemusteni jõudmiseks tuleb kulutada meeletult jõudu, aga vaev saab tasutud. Mingil muusugusel moel. Sisse jääb väärtus, muu pole enam tähtis.
Endise Vanalinnastuudio Baskini saalile antakse uus tähendus. Fassaadile pööratakse selg ning läbi rituaalse harakiri lunastatakse õigus paraadtrepist lahkuda. Nüüd on see aga hoopis teine trepp ning kõik järgmised sisenemised saavad endas kandma selle esimese ohverduse lõhna.
Ma pole aastaid kogenud (teatris vist polegi kogenud) sellise puhastava jõuga läbi viidud rituaali. Teisiti polekski võimalik seda ülevõetud teatriruumi asustada. Tegu on samane religioossete pühitsemistega mustade jõudude vastu ning heade hüvanguks, paganlike rituaalidega kurjade vaimude väljaajamiseks. Uue alguse nullpunkt võetakse absoluutne ja oma maailm ehitatakse üles vähimatest algosakestest, mida antud ajahetkel teatakse.
Jumala aed asub camera obscura’s vaataja kõrval. See on tehislikult ilus Eeden, kus kesk pehmeid kõrvikloomi puhkab jõudehetkil hedonistlik isa ja mis saab hiljem mishimaliku jõuga dekonstrueeritud. Pärast vereohvrit pole aed enam endine, selle kood on muudetud. Inimesed tohivad nüüd sisse astuda ja äreva tundega kasse üle lugeda. Ehk oskab nende loogika järeldada, et kuus loomakest aedikus ütleb, et kuus etendust on veel jäänud...
Lavastuse näitlejavalik on täpne. Tiit Ojasoo ühes peaosas on julge leid, kui kasutada sellist mölaväljendit. Ma tean, kui raske on alustada üksinda etendust, ma ei tea, kui raske on alustada uut teatrit, kuid ma tajun, et alustada etendust ja uut teatrit korraga, samaaegselt kõige ees ja taga olles, on võimete piire kompav pingutus. Võrdne kosmoselaeva stardihetkedega, kui füüsika tahab keha algosakesteks rebestada. Kõik järgnev on juba grammi võrra lihtsam.
Näitlejate sooritus rõõmustab. Rasmus Kaljujärv ja Kristjan Sarv teavad, mida ajavad. Nad lubavad endale väga lähedale tulla. Ennastsalgavalt, põlemisega. Rollimüüre ei ehitatagi üles. On asju, millest peab läbi minema, olgu see nii raske kui tahes. Tegu õilistab. Peale klouni on poiste silmis juba kohalejõudnu rahu. Sõnad sünnivad siin ja praegu, mõtted kannavad, teater peab pidu.
Noorelt on lihtsam olla noor, radikaalne. Hiljem kogub inimene omale palju väärtusi, millest ilmajäämise hirm hoiab teda lõa otsas... Sellest nurgast vaadates on eriti suurepärane, et Hendrik Toompere on mängu räägitud. Ta toob kaasa mõjusa teatrislepi, kus sees ka faktid Ojasoo õpetajaks ja Semperi koostööliseks olemisest, Hermaküla näitlejaks ja õpilaseks olemisest. See hakkab mängima. Üldse teeb Toompere siin ühe oma elu mõjusamatest näitlejaesitustest. Nii täpset ja jõulist sõna ning vahetut kohalolekut kohtab meie lavadel harva, üliharva. Sellega kohtumine teeb õnnelikuks, nagu ka kohtumine nii tiheda ja täpse lavastajatööga, kunstnikutööga. Ojasoo ja Semper on koos leidnud midagi sellist, millest lahti ei tohi lasta. On leide, mis kohustavad tagajärgi kandma. See võib olla ülev, see võib olla piin, aga ta ei saa olla kunagi väsitav hallolek päeva murdumisel ööks. Hallolekule peab eelnema harakiri. Enne seda märatsetagu ööle vastu.
NO suureneb läbi vähenemise. Mida rohkem saab tema numbris olema nulli, seda suurem on sealt läbi läinud aeg. NO99 välistab kordamise, kuulutab põletavat vajadust muumaiseid kultuure käibesse võtta. Et ei jäädaks kinni eestlusesse, mis poliitikute visas töös on muutunud hajusa pildi sünonüümiks. Ka NO99 asub poliitiliste huvide ristteel ning see võib olla kahe teraga mõõk, mis ühel päeval jalgu lõikab. Erakondlikke susserdajaid on ka kultuuriinimeste hulgas. Kuni nad oma salamõtteid ei ava, jäävad neist ümbrusse vaid varjud. Peab olema hingelt vägagi samurai, et varjudega võidelda. Aga võidelda tuleb, sest muidu on mõni linnapeaks moondunud partonaut oma sõpradega nagu naksti jaol. Aga kus partonaut kümbleb, seal enam rohi ei kasva.
Viiding laulis vanasti, et Jaapan on kaugel ja Eesti on kaugemal veel. Tema nägi juba siis selgesti. Nüüd tuleb ehk nägijaid juurde, sest NO lausa kangutab luuke lahti. Või veelgi enam: NO99 on meie teatrimaastiku tänane anomaalia, esimese diagnoosi kohaselt üks päris tõsine viirus. Loodetavasti väga nakkav. Haigestumise tunnuseks on mõtlemis- ja tundmisvõime äge progresseerumine üldriiklike sotsiaalse tundlikkuse ning inimlikkuse vastu tehtavate vaktsineerimiste kiuste.
Igatahes pakub Vana Baskini Teater NO99-le tänulikku fooni ja ma loodan kogu südamest, et teatrit jätkub. Hau.