rühm T - 10: negatiivne tähtpäev

Oleme harjunud arvama oma aega alates Kristuse pärimuslikust sünnist (mis peaks olema aasta 0, kuid mida kuidagi inertselt loetakse aastaks 1). Siiski on see vaid üks paljudest eri võimalustest. Kui meie kultuurilisest vaatepunktist on praegu aasta 1996, siis islami vaatepunktist on aasta 1374, kuna muslimid alustavad oma ajaarvamist Muhamedi põgenemisega Mekast. Nende kummagi suhtes ülemuslik on aga juudi ajaarvamine, mis algab lausa maailma loomisest: nii on juutidel praegu aasta 5757. Või kui ihkaksime veelgi suuremat ajalist sügavust, võiksime eelistada Bütsantsi ajaarvamist (mida veel kolmsada aastat tagasi kasutati õigeusklikul Venemaal), kus maailm on loodud ligi paar tuhat aastat varem: siis oleks meil koos bütsantslaste ja muistsete venelastega aasta 7504 peale universumi loomist.

Võib aga kujutleda veelgi rohkem võimalusi. Kristlus on tõenäoliselt jõudnud oma lõpule, ja meie ajaarvamisest on saanud paljas konventsioon. Võiksime aga leiutada ajaarvamisi, mis ei oleks pelgalt konventsionaalsed, mille sisse inimesed usuksid ja mille peale loodaksid – lühidalt, millel oleks tõeline tähendus. Arvan, et leiaksime selleks parima tee vaid siis, kui me ei alustaks ühestki mineviku ega oleviku sündmusest. Tänapäeval ei usu inimesed enam minevikku ega olevikku, nad usuvad ainult tulevikku. Seepärast tuleks uue ajaarvamise tärmin samuti paigutada tulevikku.

Arvan, et selleks peaks olema maailma lõpp. Mõistagi mitte kristlikus tähenduses – mitte universumi lõpu mõttes. Vaid kui elu lõppemine planeedil.
Ma ei ole Greenpeace’i-aktivist ega viita siin ökoloogilistele ideoloogiatele. Pean silmas planeedi tõelist lõppu, mis on seotud päikesesüsteemi lõpuga. Teame väga hästi, et Päike on üksnes pisike täht, mis peagi kustub, muutudes täiesti tähtsusetuks kosmoses hulpivaks rauakämbuks. Enne kui see juhtub, kasvab tema intensiivsus siiski veel lühikeseks ajaks, kõrvetades Maa peal ära kogu bioloogilise elu. (Järgmiseks astmeks võib olla väiksemate planeetide langemine Päikesesse jne.) Arvan, et seda planetaarse ärakõrbemise tärminit võikski meie bioloogilise liigi vaatepunktist pidada tõeliseks maailmalõpuks.

Oletagem nüüd (sedapuhku astrüfüüsikutega konsulteerimata, et aastal 1986 oli lõpliku ärakõrbemiseni jäänud veel pool miljonit aastat. Sel aastal tegi Rühm T oma esimese näituse; mina isiklikult avaldasin esimese luulekogu. Kui hakkaksime uut aega arvama sellest kindlast ajapunktist, võiksime õigustatult öelda, et see juhtus aastal 500 000. Sellisel juhul oleks aasta 500 000 mõistagi hakatuspunkt, aga mitte absoluutses mõttes: talle eelneks aasta 500 001 ja järgneks 499 999 jne. Jeesus Kristus oleks sündinud aastal 501 986 (või mingil muul, ajalooliselt tõepärasemal). Muhamed põgeneks Mekast aastal 501 364. Juutide universum loodaks 505 747, bütsantslaste ja muistsete venelaste oma 507 494, jne jne.

See uus ajaarvamise kontseptsioon tooks endaga kaasa kaks põhimõttelist eelist. Esiteks, me omandaksime täiesti uudse lõplikkusetaju. Aja järgnevus oleks tõkestatud, tagumisest otsast suletud; see lõpp aga asuks kaugel tulevikus. Ajalugu saaks teise, täiesti erineva tähenduse. Meil oleks aeg, mida peaks loendama miinustega: lakkamatult lähenemas lõplikule lõpule, planetaarsele kõrbemisele, absoluutsele tärminile, kust tagasi enam ei pöörduta. Selline aeg oleks omamoodi mütoloogiline aeg. Võiksime võrrelda seda ka budistliku nägemusega sansaara lõpust.

Teiseks, me saaksime ajalise sügavuse uudse kaemuse. Kui me iga päev loendame aega kuuekohaliste (või koguni suuremate) arvudega, ei ole sajand enam see mõjukas ja oluline üksus, mis ta oli varasemas ajaarvamises. Keskmine vastuvõetav ühik ajast mõtlemisel oleks kümme tuhat aastat. See looks täiesti uue rütmitunde. Praegu on aasta 499 990. Rühm T pakub teile oma tähtpäevanäituse. See on negatiivne tähtpäev, sest me pidime lahutama kümme aastat algsest aastaarvust 500 000. See on tähtpäev, mida märgib number –10. Oleme nüüd ligemal. Mitte kujuteldavale, vaid vältimatule lõpule. Kui astrofüüsikud ütleksid, et lõpp on isegi veel kaugemal, oleksid aega loendavad numbrid kogunisti suuremad. Me heljuksime keset kümneid ja sadu tuhandeid aastaid. Kui peame silmas nii pikki kestvusi, ei saa (oletatav) aasta 499 990 olla kuigi eriline. Mitte keegi mitte kuskil ega kunagi ei saa olla kuigi eriline. Mis on nii erilist selles kümnes tuhandes aastas, milles me praegu elame?

Hasso Krull (1996)